Sildiarhiiv: sõbrad

Sünnipäevast

Kuni mäletan, on mulle meeldinud organiseerida endale suuremat sorti sünnipäevapidustusi.

Ega keegi teine neid Sinu eest ju ei tee! Suuri pidusid – juubeleid ja pulmi – kus tantsida ja kellegi juhendamisel meelt lahutada on minu arust kogu aeg liiga harva. Samas muidugi, kui neid siis mõnikord toimub, vot siis ikka mitu tükki korraga! Selle kohta on ilmselt mingi Murphy seadus olemas.

Olen siis seda peotühimikku ikka jõudumööda ja õhinaga täitnud, kuid seekord teatasin perele ja sõpradele, et üllatus-üllatus: suurt pidu ei toimu, ei toimu isegi väikest!

Lasin end hoopis pereringis poputada ja nad tegid seda kenasti!

Hommik algas küünalde puhumise ja munaroaga (lilled ja kingid olid muidugi ka):

 

 

Seejärel tiirud liuväljal:

Siis veel kogu kambaga väljas söömine ning täpiks i-le Imrega kahekesi kinos ning diivanil.

Väga mugav viis vanemaks saada, muide! (Kuigi järgmisel aastal vist tuleb ikka jälle pidu ka!)

Sugulastega olime juba eelmisel nädalal ühise (mina, Imre ja Oliver) sünnipäevatähistusena  loomaaias käinud.

Sõbrad aga olid siis seekord minuga mõtteis, telefonis ja Facebookis. Teistmoodi, aga siiski meeldival moel, sest erinevaid õnnitlusi tuli tohutult! Tänan teid!

Suusareis

Proovsin siis ka lõpuks ära selle mäesuusatamise. Idee Himosele suusatama minna sündis ühe koosviibimise käigus ning kuna Imre sõbrad Andres ja Margus olid sedavõrd südikad, et asi mitte ainult jutuks ei jäänud, vaid kohe joonelt sealsamas läbi neti Himosel maja ära broneerisid, siis polnud meilgi enam pääsu.

Tõtt-öeldes sõitsin Himosele laste ja seltskonna, mitte suusatamise, pärast. Mõte, et ma hakkaksin suuskadega mäest allakihutamist nautima, oli piisavalt tobe isegi sellel pikemalt peatumiseks. Aga kuna poisid (12a ja 11a) on just selles eas, et sellised (veidi riskantsed) sportlikud asjad on viimane aeg ära proovida, siis olin tegelikult väga õnnelik, et meid sedasi kaasa veeti.

Loomulikult ei kavatsenud ma ka ise päriselt juba ette loobuda, et asi mulle üldse ei meeldi, vaid lasin endalegi suusad laenutada ning otsustasin vähemalt lastele mõeldud mäe järele proovida. Peale esimest katsetust minimäel olin küll allaandmisele suht lähedal, aga ronisin ikkagi ka lastekale. Sinna esimesele künkale jäin paariks päevaks, sest kuigi mulle meeldis väike liuglemine, sain ma juba selle mäe lõpuosas sisse sellise hoo, mis kohati hinge kinni võttis ja kuhugi suuremale minemise mõtte kaugele eemale peletas. Kõige hullem oli see, et kui minuga samaaegselt veel keegi laskus, siis tabas mind paaniline kokkupõrkehirm, millest tingituna täiesti vabatahtlikult end pikali heitsin. Kukkumise endaga sain kenasti hakkama, ei mingeid väändeid ega murde, aga jeever kui kohutavalt tüütu on end pärast püsti ajada!

Margus, kes iga-aastase suuskajana oli juba “vana kala”, hakkas Leibolditele tasuta instruktoriks, mille eest olen talle väga tänulik: õppisin pidurdama ning keerama, muidu oleks end vist sööstlaskumise esimestel katsetel surnuks kihutanud. Kui viimasel suuskamise päeval selgus, et minule ikka tõepoolest pole mingit mõtet mäepiletit (mis oleks meid lubanud ka kõrgematele mägedele) soetada, leidis Margus, et peaksin siis vähemalt ühte teist algajate mäge proovima ning seetõttu sõitsime oma majutuskohast veidi kaugemale. Sellest Põhja-Himose algajate mäenõlvast sai mu lemmik! Veidi kahju muidugi, et alles viimasel päeval, aga noh, vähemalt on suur soov järgmisel aastal sama “trip” ette võtta.

Tänud kõigile, kes meid sellele reisile “kaasa rääkisid”, sest peale suusatamise oli tegemist ka muus mõttes toreda ettevõtmisega. Kokku oli meid kolmekordses (kõige ülemine neist küll pigem pööning-magala) majakeses 16 tükki: 2 ema, 5 isa ja kari lapsi. Kisa oli kohati ikka taevani ja kõrgemale, kuigi enamus aega toimetasid lapsed siiski omapäi: käisid mäel, istusid arvutis, mängisid omi mänge.

Köögitoimkond vahetus jooksvalt, sõime ikka väga rikkalikult: supid, salatid, praed, magustoidud, kõik oli olemas! Ole tervitatud Gina, kes kogu menüü koostas ja toiduained soetas!

Lauamängudest õppisime ära “Sõnamängu”. Teisel korral õnnestus mul see Imre ning Marguse vastu (vaatamata sellele tõsisele mõttetööle, mis pildilt paistab) ära võita ja nii ma nüüd arvan, et peaks selle mängu  vist ka koju soetama.

Kultuuriprogramm oli samuti super: õhtuti lahutas laulu ja kitarrihelidega meie meelt Andres (kellel muide on täna sünnipäev: palju õnne veelkord!), Imre laulis kaasa juhul, kui oli natuke “julgust kogunud”, ja isegi mina jorisesin ühes. Teised olid rohkem kuulajad, ma ei usu, et nad oleksid veel vähem viisi pidanud kui mina, aga ilmselt oli neil lihtsalt suurem häbitunne või midagi. Siinkohal on paslik tervitada mu kunagist muusikaõpetajat, kes lubas mul laulukoori jääda tingimusel, et ma esinemiste ajal ainult suud liigutan (no ma tegelikult ei jäänud siiski sinna koori).

Peale kõige muu ei saa ma jätta märkimata, et tagasitulek Himoselt Tallinna oli nagu sõit läbi aja.

Hommikul oli Himose kant kaetud värske valge lumega ning sadas peenikest lund.

 Helsingis oli kohati näha juba lume alt väljasulanud kohti.

 Tallinnas oma aias tervitasid meid esimesed lumikellukesed.

Kaheksa tunniga talve südamest kaunisse kevadesse!

No oli see vast öö!

Kui eelmine kord sai kiideldud tubli ja tegusa päevaga, siis seekord tuleb kahe käega peast haarata, kulmud üllatusest juuksejuurteni tõsta ning hämmeldunult pobiseda: “No oli see vast öö!”

Jutt käib siis mõistagi Leemeti ja Kelly ühisest sünnipäevatähistusest.

Tuleb tunnistada, et ootasin seda üritust põnevusega juba ette, sest kui kaks nii värvikat kuju koos midagi ette võtavad, siis midagi vägevat peab see olema! Kui aga selgus, et asi toimub pokkeriturniirina Pargis olin esialgu pigem pettunud: nagu tööle läheks: samad inimesed (mis on muidugi ok) ja sama koht (no veidi liiga palju on seal Lounges neid asju juba olnud)!

Pokkerimängu osa oligi suhteliselt igav (minu jaoks), õnneks oli meil siiski vahva laud, eesotsas Taavi, Siimu ja Leemeti endaga ning nalja sai. Eriti selles osas, et kel iganes juhtus “9” käes olema, see võitis poti. Peale turniiri leidsin end järjest inimestega pikemalt vestlemas. Ilmselt oli rääkimist soodustav tähtede seis või midagi, sest ei kõnelenud me niisama tühjast-tähjast, vaid ikka päris asjalikke ja olulisi asju sai arutatud. Siinkohal tervitan Ilonat, Lauri, Katrit, Maretit, Marekit ja teisi vestluspartnereid.

 

Aga kui see turniir lõpuks otsa sai, siis läks peoks. Kõigepealt läksime veidi suurema seltskonnaga karaokebaari (nime ei mäleta, kuskil Viru tänaval see oli). Laulma julgesid ja mahtusid (ootenimekiri oli suht tihedalt täis) Kelly, Katti, Annika, Mariliis – meie Imrega tantsisime. Meie grupi lauljatele plaksutati ja elati kaasa kõige häälekamalt, kuigi asi võis olla selles, et see kaasaelamisgrupp olime meie ise. Karmen muudkui pildistas ja filmis, kuid kahjuks läks pärastpoole tema kompromiteeriva materjaliga telefon kaduma! Ja kuna see telefoni kadumine tuli välja alles siis, kui olime juba teel G-punkti (milline suurepärane nimevalik!), siis päris terve seltskonnaga me sinna punkti kohale ei jõudnud, sest Leemetid koos Taaviga läksid linna pealt telefone otsima. Ülejäänud vehkisid veel mitu tundi tantsupõrandal.  G-s oli mõnus muusika ja erinevalt nendest kohtadest, mida Unibet Openite ajal külastanud oleme, oli seal sedavõrd vaiksem, et keskmisest kõvemini karjudes sai isegi suhelda :).

G-punktiga asi viie vaprama: Kelly, Katti, Annu, minu ja Imre jaoks siiski ei lõppenud, vaid kukil kell 7 hommikul avastasime end veel pizzat söömas. See oli aga Leiboldite jaoks juba ka lagi, sealt otsa koju ja voodisse saime valges, kuskil nii 8-9 vahel. Tüdrukud jätkasid ilmselt veel kauem, igatahes Kelly juurde nad kolmekesi suundusid.

Järgmisel hommikul oli Imre muidugi suht kehvas tervislikus olukorras ja mina tänasin end teda vaadates selle eest, et alkoholi eriti palju ei tarbinud. Ei mingit pohmelli, olin täitsa võimeline juba kell kaks päeval Hiiu staadionile sõitma ja lumejalgpallile kaasa elama.

 

Ülejäänud pildid minu Facebookis ;).

Suvi saab otsa

Hoian veel viimast jupikest suve näppude vahel ning venitan kuni saan, aga kuupäevaliselt juba homme võtab kool lapsed jälle endale ning meie idülliline suveelu saab otsa.

Oli imeline suvi! Eesti Turniiripokkeri Föderatsiooni suvepäevadega sai sellele kena punkt pandud. Meeleolukas suvine sportlik üritus, mida nautisin vaatamata hirmsale peavalule täiega. Minu aparaadiga sellest üritusest tehtud pilte saab vaadata siit.

Lisaks sellele üritusele võtan suvest kaasa palju muudki toredat. Esimese pooles sai palju reisitud: perega Barcelonas ja kahekesi Las Vegases käidud, teises pooles olime Eestimaised, sõitsime ringi ja suhtlesime eelnevatest aastatest oluliselt rohkem Imre vanade heade sõprade ja koolikaaslastega.

Imre koos koolikaaslastega meie õuel

See, kui mõnus on mitte kuhugi kiirustada, öösel üleval olla, päeval magada, lastega hästi läbi saada, on lihtsalt kirjeldamatu! Sügise ees on väike hirmgi. Kuidas saada hommikul üles, kuidas pidada vastu kõik “taksoteenuse” osutamised suundadel: kool-trennid-kodu,  läbi käia kõik meie ja laste sõprade sünnipäevad ning ära võita vaidlused selle üle, et miks peab õppima, kui tuju ja tahtmist ei ole!?

Viimasel ajal on mul lisaks kahtlused oma mälu osas, sest ma pidevalt unustan midagi ära. 29.09 näiteks oli mul tunne, et on 28.08 ning ma ei viinud last trenni, sest see pidi toimuma 29.08 ja nüüd ei saa ta minu pärast 1. septembril esineda.

Suve lõpp ei seisne muidugi mitte ainult kooli algamises, seda on näha ka looduses. Alumine pilt on tehtud kohe peale suvepäevi 28.08. Roosna-Allikul Teedu kalakasvatuse juures.

Teedu juures Roosna-Allikul

Elagu päevaplaanid, tahvel ja kalendermärkmik! Algamas on tegus sügis!

 

Ilus oled, Isamaa!

Oleme perega viimasel ajal natuke väljasõite teinud.

Kõigepealt külstasime Valge Daami ajal Haapsalu ja nüüd olime kaks päeva Tartus. Need linnad ise on ilusad ja sõit läbi maalilise Eestimaa ajal, mil loodus on veel roheline, taevas sinine ja pilved valged, on ka lihtsalt mööda maanteed kulgedes lausa imeline.

Peale looduse ja linnadega tutvumise, oli kindel plaan Haapsalus külastada Imre sõpra ja kunagist pinginaabrit Margust ning Tartus minu väga head sõpra ja ülikooliaegset korterikaaslast Katrinit. See sai tehtud ja jääb isiklikus emotsionaalses plaanis parimaks, mis neilt reisidelt nopitud. Samas ei saa sugugi mainimata jätta teisi asju, mis kogu meie perele väga meeldisid.

Ahhaa, vot kui hea kuulmine

Ahhaa keskus Tartus väärib tõesti külastamist! Meie pere ühisarvamuse kohaselt olid hittideks tibupoja koorumine meie silme all ja keemiateatri Laura. Lisaks tõestasime ära, et mina olen helikõrguste tabamises täielik tumba, samas kui Imre ja poisid võiksid vabalt pillihäälestajatena tööd leida.

Loomulikult kogusime muuhulgas ilma otsese sellise plaanita tõendusmaterjali asjaolu kohta, et see va Eestimaa on väike! Eriti Tartu! Haapsalus võis tegelikult isegi terve tund sedasi mööduda, et ühtki tuttavat Rootsituru kohvikusse, kus pikalt aega veetsime, ei lisandunud. Aga arvestades, et meil Imrega on seal linnas kokku ehk vaid kümmekond tuttavat nägu üldse, siis võib julgelt välja, et pooled Haapsalu tuttavad nägime mõne tunniga ära!

Tiina pojaga

Lapsed tudengitega

 

Tartus oli tuttavate nägude tihedus aga veelgi tummisem, seal piisas uue tuttava nägemiseks järgmisele tänavanurgale jõudmisest ja korra ka lihtsalt pilgu tõstmisest.

Hilislõunatavaid pokkerimängijaid jäi kohe mitu tükki silma ning täditürega Rüütli tänaval kokkujooksmine oli nagu miski erilise tähendusega märk, sest olin tema pere peale sellel hommikul juba mitu korda mõelnud (stiilis, et äkki helistaks ja hüppaks kiiruga läbi, et vaataks esmakordselt ehk tema kolmanda lapsegi üle). Telepaatia ilmselt, sest üle poole nende perekonnast õnnestuski ära näha ja sealhulgas ka just see värskeim ilmakodanik.

 

Ja lõpetuseks üks lõbus looke.

Hermannuse majas Haapsalus hilist hommikusööki nautides ehmatasime vist teenindaja veidi ära. Nimelt tekkis Oliveril ja Imrel arutelu, et mis näoga oleks küll ettekandja juhul, kui nad paluksid jäätisekokteili … tomatimahlaga. Ja kui selline arutelu kord juba käima läks, siis ei jäänud muud üle, kui järele kontrollida. Täpsem kihlvedu seisnes selles, et Oliver küsib ühe tomatimahlaga jäätisekokteili ning kui ettekandja noogutab ning rahumeeli jooki valmistama sammub, siis joob Imre selle ära, kui ettekandja reageerib üllatunult või üle küsib, siis asendame tomati ploomiga ning Oliver saab joogi endale.

Mõne hetke pärast ongi ettekandja meie uures ja kui muud jutud räägitud, siis lisab Imre: “… üks jäätisekokteil ka veel!”

Ettekandja: “Ploomimahlaga?”

Oliver (selge häälega ja asjalikult): “Ei, tomati.”

Tütarlapse nägu oli kirjeldamatu, täissegaduses vaatas ta abipaluvalt mõlemale lapsevanemale, kes ju ometi kuulsid (!), otsa. Vaikus kestis, kuni mina enam naeru pidada ei suutnud, vabandasime ning lasime ploomijoogi variandi käiku.

Vaade Haapsalust

Tartust Tallinna poole tagasi