Täna hommikul tundus, et kõht hakkab vist täis saama, ilm oli ka hall. Tegime peatuse kahes väikelinnas, aga visiidid ei veninudki tundidepikkuseks. Suttons Bay’s jalutasime natuke sadamas ja käisime ühes aiaehete poes, Northportis jõime kohvi, aga siis sõitsimegi lihtsalt edasi.
Kui Suttonsis ei võtnud Kairit kaamerat kotist väljagi, siis Northportis tegi ta vähemalt mõned pildid kõige majakalaadsemast asjast, mida nägi, ehk lõunamuuli tulest (Northport Harbor South Breakwater Light). Eelkõige sellepärast, et kumbki meist polnud korraga nii palju ämblikke kuskil näinud! Ämblikud on ikka targad, kasutavad tuld mõnuga, sest see meelitab ju putukaid ligi ja toidulaud seal ilmselt seetõttu rikkalik.
Tee peale jäi ka linnake nimega Omena, mõtlesime, kas tegemist võiks olla soomlaste asumiga Michiganis. Näiteks Wisconsinis on linn nimega Oulu, kus majadel lehvivad Soome lipud ja millest J.Karjalainen on teinud ka laulu “Oulu, Wisconsin”. Seal lauldakse, et see linn võiks vabalt asuda Soomes. Ja mõtlesime ka meie, et loodus on siin tõesti üsna sarnane Eesti loodusega, kõik on väga roheline ja lopsakas – mitte üldse selline kidur kõrbemaa, nagu tavapäraselt USAs Las Vegase ümbruses nägema oleme harjunud. Aga Omenas Soome lipud ei lehvinud ja ilmselt polnud sel põhjanaabritega miskit pistmist. Võib-olla tähendab Omena kohalikus indiaani keeles midagi magusat, näiteks õuna. Võib ju olla küll?*
Täiskõhutunne jätkus ka tänase päeva ainsas tuletornis nimega Traverse Point Lighthouse. Närvidele käisid mõned pisiasjad: näiteks imekaunitele lillepottidele oli ümber ehitatud kaitseaedikud ja ilusa trepi ette tõmmatud kaitseketid. Õlgu panid kehitama ka suuremad möödalaskmised: näiteks ei olnud ei tuletornivahi ega ta laste “võimalikult originaalilähedastes magamistubades” ühtegi voodit, seintel rippus palju valgeid A4 lehti kirjadega “Siia tuleb varsti pilt” ja “Siia tuleb varsti infotahvel”. Eks tõele au andes oli tegemist vast kõige kesisemalt eksponeeritud majakamuuseumiga, mida sellel reisil seni külastanud oleme.
Samas, torn ise asus ikkagi väga looduskaunis kohas, oli ise armas majake, päike tuli ka lõpuks välja ja kena oli seal jalutada.
Kivide korjamisega on siin mingi teema küll, mitmed inimesed tegelesid pingsa kivide ülesvõtmise, vaatlemise ja äraviskamisega sealsamas tuletornirannas, ühel oli isegi spetsiaalne sõelaga korjekepp kaasas.
Ka järgmises peatuspaigas, Petersoni pargis, oli kivikliburand, kus üks sügaval seitsmekümnendates tegelane oli jälle täiskohaga jahil. Kuigi rand oli kive täis, siis tema kahlas põlvist saadik vees ja otsis sealt oma õnne, mingi kuhila oli koti kõrvale kokku saanud ka. Kuna lained olid päris jõulised ja kõrged ning tüüp üliõhukestel jalgadel, siis üritasime kiirelt koostada plaani, kas ja kuidas me teda päästma hakkame, kui loodus otsustab inimesele koha kätte näidata. No õnneks mehike püsis ikka meie lahkumiseni püsti ja nii ta meist sinna toimetama jäi.
Natuke üritasime ise ka haruldasi kive leida, kusjuures protsess kujunes seletamatul põhjusel selliseks, et Kairit korjas kivid üles ja Imre siis vaatas neid otsustamaks, kas asi on midagi väärt või mitte. Lõpuks jätsime siiski kõik kivid randa, olid ju kenakesed küll, aga lõpuks on vaja pagas lennujaamas kuidagi 23kg sisse mahtuda ja kivid sellele kindlasti kaasa ei aita.
Muidu nad teevad neist otsitavatest Petoskey kividest siin päris ilusaid ehteid.
Reis tõmbas hoo taas üles väikses kalurikülas Leland. Läksime sinna hilist lõunat sööma ja saime istekoha imeilusa vaatega tammi kõrval.
Vaade muutus erakordselt põnevaks, kui märkasime, et kolmeastmelisest kaskaadist üritavad üles hüpata pirakad lõhed. Juga oli üsna kiirevooluline ja kuigi teisele astmele õnnestus kaladel pääseda üsna kergesti, siis teiselt astmelt kolmandale ei näinud me isegi ühtegi hüppeüritust. Hiljem Kairit guugeldas, et ükski kala sealt üles hüpata ei suudagi ja jõkke kudema nad sealt ei pääse. Kui Imre küsis, et miks neile siis kalatreppi ei tehta, siis vastuseks tuli, et trepp aitaks ka pahalastel jõkke pääseda, kus nad võiksid ökosüsteemi toimimisele halvasti mõjuda ehk põhimõtteliselt hoiab tamm võõrliigid (sealhulgas needsamad lõhed) Leelenau järvest eemal ja nii on sealsetel elanikel ohutum.
Õllest, krõbekalast, chowderist, kirsikoogist ja kalade kõrgushüppest kosununa jalutasime natuke Lelandi tänavatel ringi ja kui Kairit küsis: “Kus siis Lelandi metskitsed on?”, vastas Imre maksimaalselt viie sekundi pärast: “Seal!”. Ja tõepoolest, ühes aias askeldasid paar kitsekest ja tardusid korraks nende suunas pööratud kaameratoru ees, et siis järgmisel hetkel põõsastesse kaduda.
Kohaliku faunaga puutusime kokku ka koduteel, kui kohtusime paarikümnepealise metskalkuniparvega. Tüübid askeldasid tee kõrval ja tee peal, meie tõmbasime ennast teepervele ja lükkasime ohutuled sisse. Kohalikud olid kalkunitega vist üsna harjunud, keegi neid vaatlema ei jäänud, sõideti üsna ükskõikselt mööda. Õnneks keegi kellelegi vähemalt otsa ei sõitnud. Meie jaoks olid metskalkunid igatahes piisavalt erilised, et neid vahtida, kuni nad kogu oma kambaga pika rohu sisse minekut tegid.
Õhtu lõpetasime Traverse Clinchy pargis loojangut nautides ja see oli meie senise reisi kõige vaatemängulisem. Piltide mõttes polnud esiplaanile kahjuks ühtki majakat võtta, seega sättis fotograaf hoopis iseenda kaadrisse.
Homseks, õigemini küll juba tänaseks, pole meil veel ei otsest sõiduplaani ega ööbimiskohta, seega on aeg asuda sellega tegelema.
*Omena nimi pärineb Ojibwe indiaanlaste keelsest väljendist “o-ma-nah”, mis tähendab “Kas see on nii?” või “Kas see on tõsi?”. Pärimuse kohaselt vastas asula rajaja reverend Dougherty kohalike indiaanlaste juttudele sageli just selle väljendiga, mistõttu kinnistus see lõpuks kogu asula nimeks. Seega asjaolu, et nimi langeb kokku soomekeelse sõnaga “õun”, on ilmselt puhas juhus, kuigi nägime seal lähedal tõesti ka palju õunapuid.