Lühidalt läksin sel nädalavahetusel korraks üle täielikule puhkerežiimile ja olen ütlemata tänulik nende kahe päeva eest! Käisime Imre ja Klambritega Rakveres.
Puhkus sisaldas ööbimist, saunu ja basseine, õhtu- ning hommikusööke Rakvere Aqva Hotel & Spas, etendust “Reekviem unistusele” Rakvere Teatris ja lumises linnas jalutamist. Omaette tore elamus oli pühapäeva hommikul parklas autode lumehunnikutest väljalükkamine ning tagasisõit tuisus.
Kaamera oli küll Rakveres kaasas, aga kotist välja ja linna kaasa ei võtnud seda kordagi, need pildid on tehtud mobiiliga.
Etendus “Reekviem unistusele” oli hea. Siiski ei saa ma rääkida päriselt ülivõrdes, sest olen näinud filmi ja sealt saadud elamuseni teatritükk paraku ei küündinud. Etenduse algus oli huvitavalt lahendatud (suur osa tegevusest näidati ette salvestatult või detailide sealsamas salvestamise teel omapäraselt paigutatud ekraanidelt, samas olid näitlejad juba laval tegevuses, kuid neist näidati ainult jalgu). Teisalt, minu jaoks kestis selline “sissejuhatus” ajaliselt selgelt iiga kaua (meie selja taga istunud seltskonna jaoks vist lausa talumatult kaua või häiris neid miski muu, sest nemad teist vaatust vaatama ei jäänud). Oma tegelaskuju mõtete ja tegevuste lahtirääkimine jutustajana kolmandas isikus mõjus ka algul põnevalt, kuid muutus minu jaoks kiiresti natuke tüütuks. Erinevalt filmist, mille puhul mäletan pinge kruvimist päris lõpuni, jäi etenduses pinge suhteliselt kiire tõusu järel mingil hetkel kõik ses mõttes justkui seisma, polnud mingeid tõuse ega mõõnasid, kõik toimus ühel tasemel kergelt ängistavana, meeleolu justkui ei läinud enam ei hullemaks ega kergemaks.
Kunstniku ja valguse töö oli super, samuti liikumine! Teise vaatuse punased kleidid ja poolikud mannekeenid lõid koostöös lavalise liikumisega väga kummalise ängistava, aga natuke isegi lummava meeleolu. Olen varemgi öelnud, et mulle meeldib teatris reaalsuse ja hullumeelsuse piiride kompamine ning vaatajale mõtteruumi pakkumine – seda sai sellest lavastusest tõesti korraliku portsu kätte.
Kavaleht koosnes tsitaatidega fotodest (fotograaf Kalev Lilleorg) ja esinejata ja tegijate nimekirjast. Mulle meeldiks, kui kavas oleks lugemiseks siiski ka mingit lisainformatsiooni.
Klambrid polnud filmi näinud ja nende jaoks oli vist elamus suurem, kuigi seda on muidugi keeruline mõõta. Igatahes soovitan, et kui te pole filmi näinud, siis minge vaadake teatrit esimesena, aga vaadake pärast ikkagi film ka ära! See on lihtsalt selline lugu, mille jutustamiseks on filmi võimalused palju avaramad.
Samas on väga kahju, et pühapäeval olin siiski enda suhtes taas karm ja kriitiline ning pettunud tarvitatud alkoholi (kolm kokteili reedel ja kaks laupäeval) ning unerežiimi rikkumise tõttu.
Peamiselt olen tänaseks endast ja enda kallal vingumisest tüdinenud, aga midagi asjalikku ses suhtes ette ka ei oska võtta. Arst arvas, et tasub kindlasti veel nädala jagu (ja ilmselt ka pikemalt) haiguslehel olla. Eilsest hakkasin parema ööune huvides melatoniini võtma (apteekri soovitusel teen kõigepealt kahenädalase proovikuuri, siis vaatame arstiga koos, et kuidas see toimis ja mida edasi teeme). Täna magasin tõesti päris hästi. Plaanin isegi trenni veel kohe ära teha.