Sildiarhiiv: WSOP

WSOP 2011 – $1000 nlh ja $2500 triple draw

$1000 no limit holdem

Panin PokerNewsi foorumisse järgmise lühikokkuvõtte: “Suht kiirelt sain AA vs JJ duubli. Siis jahtisin korra masti ja korra rida, mis kumbki kohale ei jõudnud ning lõpuks äsasin 100/200 tasemel 2,3k pärast sb limpi bb-lt Ah 7h sissa, sain calli As 8c. Flop oli intrigeeriv 4h 6h 3c, turn 7s ja river 5d. Aga mängu tase oli tõesti katastrofaalne, ei saagi aru, kas vedas lauaga või mängitaksegi nii. 2k stäkk, limbib 150, siis maksab tõste 500 ja instafoldib flopist; vanatoi tõstab 600, keski Starsi Iiri pro läheb 1550 all-in, vana foldib ja hiljem väidab, et pani AT maha! Wtf! Paneb täitsa mõtlema, et äkki peaks imelike mänguda asemel hoopis holdemeid tulistama…aga veri veab vist ikka eksootiliste man.”

Rohkem nagu pole selle kohta midagi öelda.

$2500 limit triple draw

Pärast holdemit võtsin päeva vabaks ning tegelesin peamiselt Deucescraked lehel “DeathDonkey” triple draw videote vaatamisega ja mängu peale mõtlemisega. Sain päris palju häid ideid ning pea mänguks klaariks. Eksootilised formaadid toimuvad WSOP-l reeglina õhtuste turniiridena, seega sai hommikul meeldivalt lebotada toas ja basseini ääres ning lauda läksin mõnusalt ootusäreva fiilinguga. Triple draw turniirid mängitakse alati 6-max, sest muidu võivad vahetatavad kaardid otsa saada ning seetõttu on lauas lahedalt ruumi. Ma vihkan 10-inimesega laudu, paremalt ja vasakult nügivad küünarnukid ja laua all põlvede põkkumine, grrrrrr.

Alustasime kolmekesi ja esmavaatlusel olin lauaga suhteliselt rahul. Vastased olid kollases kampsunis vanem härra ja pikk, pisut eesli näoga noormees. Kui petlik võib olla esmamulje! Halba hakkasin aimama, kui noorem tüüp suu lahti tegi. Hääl oli ülimalt tuttav ja pusle panin kokku tüübi dressikal “Deucescracked” logo nähes – “Surmaeesel” isiklikult! Kummaline tunne puges kõhtu, samas oli väga põnev ka, nagu gurudega kohtudes ikka. Vähemasti oli mul tema kohta selge nägemus olemas, aga tema ei teadnud minust mitte midagi. Tundsin, et olen sammu võrra ees, lololol.

 

Seda, et vanahärra on ka hunt lambanahas, hakkasin aduma siis, kui Eesel ja veel mõned mängurid miskit fantasy tiimi sidebeti koostada üritasid ning Mike Matusow kõrvallauast naljatades huikas “I will take Billy over the field any time”. Kuskilt ajuhämarusest ujus välja nimi Billy Baxter, tõeline lowballiguru, kes võitnud 7 kuldset võru, kõik lowball-mängudest (6 drawd + 1 razz). Nö. lowball-maailma Phil Hellmuth, heas mõttes. 15 minutit tolmutasime kolmekesi, siis liitusid lauaga veel Chau Giang ja 2 minu jaoks tundmatut noormängijat.Normaalne seltskond!

100/200 tasemel mängisime DeathDonkeyga päris huvitava käe, kus tunnetus oli paigas, aga kahjuks enesekindlusest jäi puudu. Avan 8-6-4-2-X ja DD suurelt blindilt maksab. Vahetan ühe ja tema 2. Pärast esimest tõmmet sama lugu, vahetused 1-2. Pärast teist tõmmet pole mu käsi paranenud, aga teen automaatpanuse – TD-s on korrektne alati panustada, kui oled vastasest ühe kaardi võrra ees – ja DD checkraiseb. Oman head siledat tõmmet ning maksan. DD ei vaheta ühtegi. Viimase vahetusega kaheksa paardub, kahjuks on kaheksate paar TD-s väga halb kaart. DD panustab koheselt välja. Olukord tundub väga fishine, sest nagu härra Eesel oli mulle videotes selgeks teinud, on 2 kaardi vahetusega siledat kätt väga keeruline hittida. Samas riveril panustamiseks peab tal olema päris tugev käsi, sest meil pole veel erilist metamängu olnud, ning tema väärtuspanuse ulatus piirdub ilmselt maksimaalselt sileda 87-ga, 9-d jätab ta antud olukorras blufipüüdjateks. Ühesõnaga peaks ta kätevalim olema väga polariseeritud ning “lumistamise” võimalus tundus päris suur. Mõtlesin paarkümmend sekundit bluff-tõste peale (sest makstes on väga suur tõenäosus, et DD-l on ikkagi parem käsi), aga otsustasin siiski minna turvalist foldimise teed. Üheks põhjuseks oli, et ma tahtsin omada solid imagot ning mitte jääda nii varajases staadiumis blufftõstega vahele; tahtsin hoida antud manöövri “värskena” hilisemas turniiristaadiumis kasutamiseks, kui pangad mitu korda suuremad. “Ära viska tänaseid toimetusi homse varna, Imre”. DD näitas kahte paari ja mina hammustasin huulde.

Baxteri vastu sain ka ühe väga valusa litri, kui viimases vahetuses võtsime mõlemad ühe kaardi ning mina hittisin #2 ja Mr. Lowball muidugi wheeli. Seal kaotasin vist ühe panuse liiga palju, kui panime viimases voorus 5 panust sisse (WSOP-l on limitmängudes lubatud teha panus + 4 tõstet).
Lõpptulemusena sain mängida närvad 4 tundi ja 3 minutit, sest langesin kohe pärast söögipausi. Jube kahju, sigakäguhuvitav turniir oli, arrrggghhhhhh, seal oleks hänginud hea meelega palju pikemalt kaasas.

Täna uued väljakutsed $1500 PLO8 näol, edu mulle!

Esimene WSOP 2011 turniir

Lühidalt: mulle tundub, et minuga ei käitutud õiglaselt!

Pärast viimast turniiri all-linnas, kus enamus nööpe teisel levelil ning lõpuks kõik läksid allkirjeldatud viisil, arvasin, et olen piisavalt karmat kogunud ja võin julgesti WSOP lauda istuda ja seda me ka Imrega täna tegime.

Golden Nugget 135$ turniir, algstäkk 12000, level 50/100. Mul BB-l KK. Folditakse kuni väikse pimedani, SB tõstab 250, mina tõstan üle 750-le, tema omakorda 3000-le ja mina panen kõik 14000 sisse. Tema callib, saates tegu sõnadega: “Loodame, et on flip!”. Mina mõtlen kurjalt endamisi, et küllap on mees kuulnud, et eestlane on KK-ga pea kõikidest kaartidest juba ette kõvasti taga, ja samas ei suuda ma küll aru saada, miks on end nii sügava stäkiga teisel levelil kõrvuni potti ajada vaja ning vaatan üsna imestunult tema avatavat kümnete paari … pole vist vaja lisada, et kümme on flopis ja mulle jääb 2000 nuppu. Sellest õnnestub mingil hetkel isegi 5000 teha, kuid lõpuks kuivan ning viimaks jääb minu enda kümnete paar alla kuningas-viiele, mis turnil kaks paari kokku saab.

Niisiis tagasi selle aasta esimese WSOP turniiri juurde. Kolisime Gold Spike hotellist Riosse. Tuppa meid küll kohe ei lastud, aga pokkerilauda pääsesime suurema vaevata. Siin on sel aastal turniiridele registreerimine avatud 24 tundi ja saba nagu polekski! Samas on turniiridel nii palju rahvast, et me ei mahtunud isegi mitte konverentsisaali (Amazon, Miranda, Pavillon) mängima, vaid alustasime (olgu etteruttavalt öeldud, et ka lõpetasime) oma turniiri lausa koridoris restorani ukse taga, mis jääb kasiino ning konverentsisaalidesse viiva pika koridori vahele.

Sissemaks 1000$, algstäkk 3000, levelid alates 25/25 ning kestvusega 1 tund. Kus mul oli alles kaarti alguses! Hetkeks tundus, et olen vist kogu varem saamata taskukaartide paremiku sellele turnale kaasa saanud. Esimese leveli jooksul sain kaks korda kuningate paari, ühe korra 99, mis muutus turnil kolmikuks, 88, 55, äss-emanda ning päris mitu ühendatud mastikaartide paari, millega floppi vaatamas käia. Paraku juhtus alati üks kahest: ma kas sain poti võitluseta või kaotasin selle. Ühtegi pikemalt peatumist vajavat kätt esimses lauas polnudki, teisel levelil ei tulnud mängitavaid käsi ka enam ja kolmandal levelil lahkusin ca 2500 nööbiga sealt lauast uude. Ainus, mis tõesti rõõmu tegi, oli nõrkade mängijate olemasolu. Kartsin ette, et Rios on mäng keerulisem või agressiivsem kui viimastel päevadel Nuggetis, kuid vähemalt minu esimeses lauas käis lõbus ‘limp-fest’. Limp ja/või tõste callimine enne floppi ning flopil või turnil loobumine oli üsna tavapärane nähtus, sest floppi peab ju nägema, aga kui ikka pihta ei saa, siis edasi ei mängi, jäägu järgi kui vähe nööpe tahes!

Teises lauas oli paugutamist oluliselt rohkem, väikse irooniana läksime uude lauda koos just selleks ajaks kõige tüütumaks (tugevamaks ning agressiivsemaks ning juba ka rikkamaiks) kujunenud vastasega.

Nööpe röövinud käsi tuli 75/150 levelil, kui mul neid alles veidi üle 3000 oli.

Olen buttonil ning mul on käes soldat-kümme, millega tõstan 375 ning väike blind callib.

Flop 79T, kaks ärtut. Panustan 400, vastane ootetõstab 800-le, callin.

Turn Q. Väike pime küsib 750, mõtlen kaua ja olen kindel, et hetkel olen taga, sest tal on mida ilmsemalt suur paar või äkki juba rida koos, samas on pott suur ja kurku tõuseb hirm, et kui ta mu praegu mastitõmbega välja ajab, siis see on lauskatastroof. Ausõna ei tea, kui hea või halb otsus see oli, kuid ma callisn.

River 2. Masti ei saabu, väike pime paneb kõik sisse ja mina jätan endale foldimisega 1300 alles.

Ilmselt lihtsalt ilusate silmade eest näitab mees mulle tasuta kahet musta ässa. No hea nii, et mu tõmbed vähemalt elus olid! Kuidagi lolli olukorda sattusin ja vot ei osanud enam kuskil maha panna ka.

Korra välgatab veel valgus, kui paar väikest potti võtan all-in lüketega ning lõpuks saan duubli 99 v AQ. Mingiks hetkeks on siiski taas 2200 järgi ning buttonilt lähevad nupud UTG tõste vastu 88-ga flipilootuses sisse. Ei mingit flippi, tüüp laseb mu nööbid üle lugeda (!), kuigi tal endal pole kuigi palju rohkem, ja vajutab alles seejärel KK-ga ‘call’ nuppu. Imet ei juhtu!

Hotelli sisseregistreerumine võttis ilmatu aja, kuid lõpuks maandusin avaras, kaunis ja hea vaatega sviit-toas voodile. Paraku, just siis kui tühjuse asemele lihtsalt mõnus laisklemise soov tuli, helistas Imre ning uuris, kuhu tuppa tulla, sest ka tal sai “tööpäev” läbi.

Õhtusöögi pealt hoidsime kokku, sest raha ju täna ei teeninud ;). Ameerika moodi kokkuhoid on siis selline, et umbes 10-15$ maksva salati või 25$ maksva pastaroa või 35$ maksva buffet’ asemel sõime hamburgerit 9$ per eine. Seejuures tellisime näljastena Medium-Size eine ning meile anti 0.75 l jooki ning hiigelburgerid, millest Imre jättis suure tüki järgi, mina kugistasin kõik alla ja vehkisin hiljem süümepiinadega vähemalt igapäevaselt nõutud 10000 sammu täis.

Homse osas pole veel mingit plaani, aga WSOP-le ilmselt asja pole.