Sildiarhiiv: loodus

Suusareis

Proovsin siis ka lõpuks ära selle mäesuusatamise. Idee Himosele suusatama minna sündis ühe koosviibimise käigus ning kuna Imre sõbrad Andres ja Margus olid sedavõrd südikad, et asi mitte ainult jutuks ei jäänud, vaid kohe joonelt sealsamas läbi neti Himosel maja ära broneerisid, siis polnud meilgi enam pääsu.

Tõtt-öeldes sõitsin Himosele laste ja seltskonna, mitte suusatamise, pärast. Mõte, et ma hakkaksin suuskadega mäest allakihutamist nautima, oli piisavalt tobe isegi sellel pikemalt peatumiseks. Aga kuna poisid (12a ja 11a) on just selles eas, et sellised (veidi riskantsed) sportlikud asjad on viimane aeg ära proovida, siis olin tegelikult väga õnnelik, et meid sedasi kaasa veeti.

Loomulikult ei kavatsenud ma ka ise päriselt juba ette loobuda, et asi mulle üldse ei meeldi, vaid lasin endalegi suusad laenutada ning otsustasin vähemalt lastele mõeldud mäe järele proovida. Peale esimest katsetust minimäel olin küll allaandmisele suht lähedal, aga ronisin ikkagi ka lastekale. Sinna esimesele künkale jäin paariks päevaks, sest kuigi mulle meeldis väike liuglemine, sain ma juba selle mäe lõpuosas sisse sellise hoo, mis kohati hinge kinni võttis ja kuhugi suuremale minemise mõtte kaugele eemale peletas. Kõige hullem oli see, et kui minuga samaaegselt veel keegi laskus, siis tabas mind paaniline kokkupõrkehirm, millest tingituna täiesti vabatahtlikult end pikali heitsin. Kukkumise endaga sain kenasti hakkama, ei mingeid väändeid ega murde, aga jeever kui kohutavalt tüütu on end pärast püsti ajada!

Margus, kes iga-aastase suuskajana oli juba “vana kala”, hakkas Leibolditele tasuta instruktoriks, mille eest olen talle väga tänulik: õppisin pidurdama ning keerama, muidu oleks end vist sööstlaskumise esimestel katsetel surnuks kihutanud. Kui viimasel suuskamise päeval selgus, et minule ikka tõepoolest pole mingit mõtet mäepiletit (mis oleks meid lubanud ka kõrgematele mägedele) soetada, leidis Margus, et peaksin siis vähemalt ühte teist algajate mäge proovima ning seetõttu sõitsime oma majutuskohast veidi kaugemale. Sellest Põhja-Himose algajate mäenõlvast sai mu lemmik! Veidi kahju muidugi, et alles viimasel päeval, aga noh, vähemalt on suur soov järgmisel aastal sama “trip” ette võtta.

Tänud kõigile, kes meid sellele reisile “kaasa rääkisid”, sest peale suusatamise oli tegemist ka muus mõttes toreda ettevõtmisega. Kokku oli meid kolmekordses (kõige ülemine neist küll pigem pööning-magala) majakeses 16 tükki: 2 ema, 5 isa ja kari lapsi. Kisa oli kohati ikka taevani ja kõrgemale, kuigi enamus aega toimetasid lapsed siiski omapäi: käisid mäel, istusid arvutis, mängisid omi mänge.

Köögitoimkond vahetus jooksvalt, sõime ikka väga rikkalikult: supid, salatid, praed, magustoidud, kõik oli olemas! Ole tervitatud Gina, kes kogu menüü koostas ja toiduained soetas!

Lauamängudest õppisime ära “Sõnamängu”. Teisel korral õnnestus mul see Imre ning Marguse vastu (vaatamata sellele tõsisele mõttetööle, mis pildilt paistab) ära võita ja nii ma nüüd arvan, et peaks selle mängu  vist ka koju soetama.

Kultuuriprogramm oli samuti super: õhtuti lahutas laulu ja kitarrihelidega meie meelt Andres (kellel muide on täna sünnipäev: palju õnne veelkord!), Imre laulis kaasa juhul, kui oli natuke “julgust kogunud”, ja isegi mina jorisesin ühes. Teised olid rohkem kuulajad, ma ei usu, et nad oleksid veel vähem viisi pidanud kui mina, aga ilmselt oli neil lihtsalt suurem häbitunne või midagi. Siinkohal on paslik tervitada mu kunagist muusikaõpetajat, kes lubas mul laulukoori jääda tingimusel, et ma esinemiste ajal ainult suud liigutan (no ma tegelikult ei jäänud siiski sinna koori).

Peale kõige muu ei saa ma jätta märkimata, et tagasitulek Himoselt Tallinna oli nagu sõit läbi aja.

Hommikul oli Himose kant kaetud värske valge lumega ning sadas peenikest lund.

 Helsingis oli kohati näha juba lume alt väljasulanud kohti.

 Tallinnas oma aias tervitasid meid esimesed lumikellukesed.

Kaheksa tunniga talve südamest kaunisse kevadesse!

Nädalavahetus lapsepõlve paradiisis

On üks koht. Selline koht, kuhu lapsed viidi kevadel ja kust nad toodi jälle ära sügisel.

Seal elasid suvel koos lastega vanaema ja vanaisa. Mõlemad on elavate hulgast juba lahkunud, kuid mulle tundub, et nende kohalolek on salvestunud sellesse majja ja hoovi ja isegi kogu piirkonda laiemalt.

Kui mina kudusin ja Imre lastega köögis kaarte mängis, tundsin end tegelikult lausa ise vanaemana, sest just samamoodi nägid seal majas välja suveõhtud ca 25 aastat tagasi: vanaema kudus tagatoas ning meie mängisime vanaisaga köögis või eestoas kaarte.

Ainuke vahe oli selles, et vanaema ei mänginud kudumise kõrvale kunagi Carbon Pokeri liigaturniiri (ääremärkus: läbi androidi tekitatud võrk oli paraku kõikuv ja kehvake, mistõttu turniiri lõppu ma ise ei näinudki: üsna suurte blindide ajal kaotasin ühenduse mõneks ajaks täielikult ja kui see lõpuks taastus, siis olingi juba turniirilt väljas.)

Peale sööki kuulsin peaaegu reaalselt, kuidas vanaema hõikab tagatoast: “Katariina, ole hea laps, pese nõud ära!”. Tegelikult muidugi ei hõiganud. Pesin sellegipoolest. Üleüldse tundsin end terve sealoleku aja mõnusalt ja rahulikult – hoopis teistmoodi, kui linnas.

Tõtt tunnistades olen seal viimastel aastatel käinud liiga harva, kuigi olen sinna igatsenud ning sealse rahu ja turvalisuse ning kodutunde peale mõelnud väga palju. Ma täitsa kujutan end ette seal oma vanaduspõlve veetmas, aga hetkel ei ole minu jaoks päriselt metsa elama kolimine siiski veel muidugi mõeldav.

Tegin natuke pilte kah. Ilmselt on neil suurem tähendus minu enda ja mõne sugulase jaoks, kes samuti pole sinna pisikesse kollasesse majja liiga ammu sattunud.

Mount Charleston

Oleme juba mitu päeva tagasi kodus ja ega paremat paika maailmas ikka ei ole!

Aga see ei tähenda, et poleks põhjust kirja panna mälestused meie viimastest päevadest Ameerikas, kui lahkusime ülikuumast Las Vegasest ning veetsime paar jahedat päeva umbes 30-minutilise autosõidu kaugusel romantilises paigas, mida tuntakse Spring Mountains’i nime all.

Eelmisel õhtul polnud meil oma Venetiani hotellitoas halli aimugi, kuhu suundume, teada oli vaid fakt, et hommikul tuleb autorenti minna ja oma bronnitud autoga ilmselt ka kuhugi sõita. Viimasel ööl, kui olime aru saanud, et 400 km pikkust kuhugi rannikule sõitu pärast ülilühikeseks jäänud und ette võtta nagunii ei suuda, tuli leida mõni lähem sihtkoht.

The Resort on Mount Charleston

 

Mount Charlestoni peale juhatas meid sel ööl Neti-otsingus kõige esimesena lahti hüpanud Kauri album. Siinkohal suured tänud talle! Ööbimiskoha leidsime bookings.com kaudu, kus The Resort on Mount Charleston on tegelikult ainus pakkumine piirkonnas. Reaalsuses on sealkandis küll veel mõned väiksemad kohad ja mitmeid laagripaigad telkijatele ning automajadele, aga kuna jäime ülimalt rahule ning algselt võetud ühest ööst tegime ruttu kaks, siis soovitame meie ka teile just seda kohta! Peamiste matkaradade algused on resordist 2-20 minutiliste autisõitude kaugusel.

 

vaade rõdult hommikul

vaade rõdult õhtul

Loodusturismi mõttes on asi küll sedamoodi, et kui satud Ameerikasse vaid ühe või mõne korra elus, siis peaks ilmselt valima suuremad turistipaigad ja rahvuspargid, mis on küll kaugemal ja rahvarohkemad, kuid samas oluliselt võimsamad.

koolibri

Siiski on piirkonnal omad eelised. Inimesi on sealliikumas isegi tipphooajal piisavalt vähe ning mitu lühemat rada saime läbi tehtud täielikus rahus ja vaikuses. Mäed asuvad Las Vegasest vaid pooletunnise autosõidu kaugusel, et isegi kui läbi teha üks pikemaid radu, mis võtab aega ilmselt terve päeva, saab ööseks jälle Vegasesse tagasi sõita. Rajad on üldiselt piisavalt arusaadavalt märgistatud.  Õhutemperatuur on Vegase ja ümbritseva kõrbe omast oluliselt madalam ja kui kõrbematkad tunduvad ülikuumuses pea võimatud ette võtta, siis talveperioodil saab Mount Charlestoni kandis lausa suusatamas käia. Kuuldavasti olevat seal mõnikord lund lausa niipalju, et osad autoteed suletakse. Vaated on imelised nagu mägedes enamasti! suuri loomi ei kohanud, aga vöötoravate ja tavaliste oravate toimetamist saime jälgida korduvalt. Oma senise elu ühe vingema (kahjuks mitte kvaliteedilt) loodusfoto tegin ka ära, sest koolibrid ilmselt ei juhtu edaspidi kuigi sageli kohtama.

Ja nüüd suustama!

Vaatamata suveajale tegime ära ka sõidu suusamäe tippu. See sõit oli muide täiesti tasuta ning vastas hirmufaktori mõõdikute järgi enam-vähem keskmistele lõbustuspargi “ameerika mägedele”, sest igasuguse turvarihmata metallist kiigel 4 meetri kõrgusel polegi nii muretu rippuda. Kohaliku tähtsusega paanikahoog tabas mind mäkke kohale jõudes, kui Imps sujuvalt sõidu pealt maha hüppas. Polnud mingit võimalust, et oleksin julgenud sõidu ajal ja juba allasõidu kurvi jõudnuna maha hüpata, aga veel hirmsam oli mõte selle asjaga üksinda mäest alla sõita. Õnneks märkas mu täbarat olukorda mäetöötaja, kes masinad hetkeks seisma pani. Uhh! Alla läksime siis juba omadel jalgadel.

Ja veel, kui parasjagu restoranis lõunatasime, toimus õues akna all pulmatseremoonia.

Pulmad Mount Charlestonis

Suvine supiseiklus

Olen suur supisõber ning Lloret de Mar`i suvalise supermarketi kalaletti nähes vupsas kohe pähe mõte vurrulised potti pista. Tulemus oli vapustav ning otsustasin imelihtsa retsepti koos eelarvega kirja panna. Kui kallil lugejal pole mõne nädalavahetusega mitte midagi peale hakata, siis tasub kaasata kallistusejagu häid sõpru ning sõita kauni Kataloonia kallastele suppi keetma.

kalalett

Lihtne Lloreti mereleem neljale

Lennupilet Girona jaama ja tagasi: €120
Rendiauto: €20
Eldorado Apartments majutus: €70
2l Gallina Blanca kalasupipõhja: €3.34
1 purk purustet tomateid: €0.80
1kg tooreid hiidkrevette: €7.50
1kg merekarpe: €2.50
300gr kalmaarirõngaid: €2.50
3 pudelit valget veini: €3
2 pikka saia: €1.40
1 sidrun: €0.50
Peterselli-küüslaugu-oliiviõli maitsesegu: €1.50
—————–
Kokku: €233

Valmistamine

Kalasuppidel on mu südames eriline koht, aga paradoksaalselt polnud ma ühtegi eelmainitud mereelukatest varem kodusel teel valmistanud. Eestis tundub alati, et merekarbid ei saa ju kuigi värsked olla (ilmselt on see asjatu eelarvamus?) ning tooreid hiidkrevette ja kalmaari on saadaval ainult külmutatud kujul. Reisidel pole omakorda pliiti ega potti kuskilt võtta. Tänu Eldorado täissisustusega korterile oli nüüd olemas nii pott, pliit kui elukad. Jippii.

Aga supitegu ise on tõesti imelihtne. Gallina Blanca on kogu raske töö ära teinud ning valmistootena müüdav supipõhi on vägagi merese maitsega.

1. Pese merekarbid korralikult puhtaks, kitku neilt “habemed” ka ära. Kõik avanenud karbid viska minema, need ei ole enam söögiks kõlbulikud.
2. Pane tulele 2 potti, mõlemasse 1 pakk leent. Maitsesta mõlemad potid lusikatäie küüslaugu-peterselliga, ühte potti kalla ka tomatisegu, väiksed maitsevariatsioonid kuluvad ikka ära. Laisemat sorti kokk võib muidugi keeta kogu krempli ühes suures potis.
3. Lisa keeva leeme sisse merekarbid. Keeda kuni enamus karpe on avanenud. PS! Mitteavanenud karbid jäta hiljem söömata, needki pole suhu sobilikud!
4. Lisa krevetid ja keeda, kuni mereannid hakkavavad roosaks tõmbuma (toored krevetid on halli värvi).
5. Lisa ka kalmaarid ning keeda veel minut.
6. Kalla vein klaasidesse, tõsta leem ja loomad taldrikusse ning naudi krõbeda saiaga!

Magustoiduks võiks teha väikse jalutuskäigu 100m kaugusel asuvasse tuulevaiksesse Fenals randa, mis muideks meenutab oma järsult tõusvate kallastega supikaussi, ja võtta kaunis rannakohvikus üks jäätis või suhkrune cafe solo.

Platja de Fenals - kass kaljudel

Hispaanias

Perega Hispaaniasse sai põrutatud kohe peale tunnistuste kättesaamist. Lapsed vahetasid pidulikud kooliriided lennujaama ees autos mugavate reisiriiete vastu ning teekond kõigepealt  Costa Bravale ning seejärel Barcelonasse võis alata. Lisaks lastele tulid kaasa minu ema ja Vello.

Girona lennujaamas, kus maandumisel hullumeelseid pöördeid teinud Ryanairi piloot meid lõpuks lennukist maha pani, avastasime, et mina, kes ma autorentimisega tegelesin, olin unustanud välja printida lõpliku kinnituse ning paraku teadsin vaid autorenti vahendava firma nime, kuid sootuks teadmata oli rendifirma enda nimi. Kolmandal katsel (seal oli vähemalt 8 firma klienditeenindust kenasti reas) õnnestus õige firma Europcar lõpuks üles leida ning saime oma minimaalse pagasiruumiga VW-i kätte. Kuna 7-kohalise auto pakiruum oli tõepoolest olematu, olime sunnitud kohvrid ja kotid ühele istekohale paigutama ning väikseima lapse sülle võtma. Loodame, et see siinkandis väga suur rikkumine ei ole, sest on meil ju praegusest peatuspaigast Lloret de Mar’ist veel ka Barcelonasse samamoodi sõita vaja.

Igatahes oleme nüüd Lloretis kohal! Pean käsitsi kirjutatavat reispäevikut oma pere tarvis, kuid mõned eredamad muljed või kohad, mida võiks külastada või mida üldse pole mõtet reisiplaani võtta panen ka siia kirja.

Eile tutvusime linnaga. Kuna GPS-seadmed olid rendifirmas hetkel otsas (polnud taibanud seda ette broneerida) ning oma tagasisõidupiletite ja reisiplaaniga mapi unustasime Girona lennujaama (paras Kiirte perekona, ma ütlen!), siis saime üsna korralikult tiirutada enne kui hotelli üles leidsime. Õnneks on tegemist väikse ning väga hästi siltidega varustatud linnaga! Hotell Elordado Apartments üllatas meeldivalt – nii meil kui vanematel on ööbimiseks üle koridoiri teineteise vastas paiknevad kahetoalised pisikese kööginurga ning suure rõduga ‘korterid’. Kõik vajalik on olemas ning täna õhtul minu ema ja Imre poolt keedetud mereannid olid lihtsalt oivalised!

Päevaseks meelelahutuseks külastasime täna Gnomo parki, kuhu meie hotellist sõitis 5 minutit ning kus esimesel avamisjärgsel tunnil oli meeldivalt vähe külastajaid. Lapsed valisid kohe ronimisraja, suured jäid seda puude otsas läbitavat seikluslikku värki maapinnale vaatama. Kui teil on lapsed kes tahavad ning julgevad 5-8 meetri kõrgusel end proovile panna, siis paremat kohta pole ma näinud! Sinisega märgistatud kergema lasteraja läbimiseks kulus meie kolmel seiklejal üle tunni ning nende koostööd ning erinevaid rajalõike oli isegi maast veidi hirmus jälgida. Sarnaseid seiklusradasid on ka Eestis, näiteks Nõmme seikluspargis, kuid Lloretis oli vaheldust rohkem ning lisaväärtuse annavad pargi ümber paiknevad mäed ning raja alla puude vahele väga kaunilt kujundatud minigolfiväljak.

Lõunatanud oleme juba kaks korda samas hotellilähedases restoranis Leman. Otile meeldib nende kelner üliväga ja sümpaaatne on ta ka kogu ülejäänud seltskonnale.

Leman'is söömas

Meie lähedal paikneb seni ilmade tõttu ilmselt eriti mõnusalt vaikne rand Platja de Fenals, lapsed ja Imre on juba ka vees käinud, mina hoidsin end kaldale, sest olgem ausad rannailma täna küll polnud!

Ranna ääres on puude ning rohuga kaetud mägi, kus elavad poolmetsikud kassid. Neid on palju ning nad on väga vahvad tegelased: ülikõhnad, sõbralikud ning unised. Lastele teeb parajat meelehärmi, et ma neid igaks juhuks silitada ei luba, sest paljud inimesed seda seal siiski teevad ning osad kiisud lausa nuruvad seda.

Pilte täna kuhugi riputada ei jõua, kuigi neid on tehtud juba paras hunnik. Teised kõik juba magavad ning minagi liitun nendega üsna kohe.