Sildiarhiiv: hotell

Vegas 2011 – tuttav võõras pilt

Eile hommikul hotelliuksest väljudes friikšõu jätkus, kui esimese asjana nägime kahte kullakaevajast tolmusemat tegelast ülekäiguraja ees etendamas veidrat mikstuuri “Titanicu” lendamisest, “Karate Kid” kureasendist ja purjus EstPatriku “Winnar!”-kotkast, kui ratastooli taga seisev tolmumees järsku käed V-kujuliselt taeva poole tõstis ja justkui nähtamatutest niitidest hoituna õhku rippuma jäi. Nagu oleks keset ringutust magama jäänud, ainult silmad olid pärani, mistõttu liigitasin akti siiski mingit tüüpi performansiks.
Söömast naastes lõhestas meie terviseringkäigu idüllilise rahu keset tänavat möirgav murjam, kelle karjatused kostsid kolme kvartali kaugusele. Ei mõistnud mina, mis krt on teda hommikul kella üheksaks sedavõrd välja vihastanud, et karjumata mitte olla ei saa, aga alalhoidliku natuurina küsima ka ei läinud, pöörasime hoopis kõrvaltänava kaudu koju.
Aga karjuda siin neile tõepoolest meeldib. Fremontil kohtasime jumalasulast, kes põlevate silmadega möödujaid jälitades stiihiliselt hüüdis: “The Lord is coming! Jesus is coming! The Lord is coming!”. Tundsin suurt soovi teda sekundeerima hakata ja hüüda lause lõppu: “…to get you, coming to get you!”, kuid piirdusin siiski selle väikse vimka sosistamisega Kassi kõrva.

Virgini lennul oli meelelahutuskavas animafilm “Rango“, kus turvalises kodus kasvanud sisalik satub raskustes virelevasse kõrbelinna. Filmi eripäraks on, et praktiliselt kõik tegelaskujud on üsna inetud olevused. Üldjuhul suurproduktsioonina tehtud multikad üritavad inetust paaniliselt vältida, aga “Rango” otsustas vastupidist teed minna ja hoopis ilusad tegelased välja jätta. Esimesed päevad Vegases on tekitanud minus sama tunde, mis “Rangot” vaadates – tuttavas raamis on võõras pilt.

Vegase miljöö on kreenis, aga see ei tähenda, et siin poleks siiski mõnus olla. Täna hommikul on mul võimalik valida, kas lähen mängima hobust, plo huilot või lihtsalt holdemi. Kõik turniirid toimuvad 300 meetri raadiuses koduhotellist! Sellist menüüd ei ole olemas mitte kuskil mujal, kui südasuvises Vegases. Lisaks on siin elamine hämmastavalt odav – majutume põhimõtteliselt tasuta ja toit on ka Euroopaga võrreldes hoopis teisest hinnaklassist. Elagu odav dollar! Ja no lapsevanematena oskame muidugi hinnata ka seda, kui saame olla mõned nädalad kõikvõimalikest kohustustest täielikult vabad, oma aja peremehed ning keskenduda puhkamisele ja mängimisele.

Las Vegas 2011

Läbi Londoni Ameerika poole

Kuna Las Vegase lend läheb Londonist – Gatwickist – välja hommikul ning sinna poleks jõudnud samal hommikul mitte ükski Eesti lennuk, otsustasime lubada endale enne Ameerikat ühe mõnusa vedelemise õhtu. Teadsime, et Londonisse õhtul sõita ei viitsi, valisime ühe lennujaamale lähedase pisihotelli ning arvasime, et lähme kiiresti tuttu ning hommikul puhanutena lennukile.

Päris nii ei juhtunud. Kõik algas sellest, et pärast päevaund läks meil kõht tühjaks. Kõik kohad (poed, baarid, restoranid), mis selles Horley linnakeses üldse on, mahuvad laias laastus ühe peatänava äärde. Söögikohad avatakse kell 18.00 (seda me siis veel ei teadnud ning enne restorani pääsemist tuli meil päris pikalt jalutades aega parajaks teha, aga selle üle me muidugi ei kurda, sest jalutamine on kasulik ja meeldib kah). Praktiliselt kohe peale avamist seadsime end sisse New China restorani ning valikut ei kahetsenud. Seal oli selline „söö palju jaksad menüü“, kus kõigepealt toodi eelroog, mis koosnes erinevatest pisikestest söögiportsudest (2 ribikest, paar mingisuguses taignas küpsetatud lihatükikest, kummaline toit, mis nägi välja nagu suhkruga kõrvetatud adru, röstitud pardilihaga tortillad ja veel midagi, mis praegu kõik meelde ei tule) ning seejärel said menüüst ise edasi tellida ja selle ühe menüü hinna sees praktiliselt piiramatult – teenindajatele oli küll jäetud ka õigus edasi mitte uusi toite lauale kanda, kuni eelmised pole ära söödud, aga see oli ilmselt ikka konkreetse raiskamise vältimiseks.

No igatahes, peale esimest pudelit valget veini, hakkas meile seal eriti palju meeldima ja peale teist pudelit olime juba vaheldumisi naerused ja nutused. Süüa me tegelikult lõpuks kuigi palju ei jaksanudki, aga selge oli see, et sedamoodi otse voodisse ja magama minna oleks olnud oma kehakaalule mõeldes väga patune tee. Seega otsustasime veel natuke ringi jalutada. Kaugele polnud vaja minna, kohe paar tänavavahet eemal hakkas silma-kõrva kõrts, kust kostis muusikat ning mille silt lubas: “Live!“.

Neli keskeas meest – ilmselt kohalikku kuulsust (kõrts oli ülejäänud linnakesega võrreldes pungil rahvast täis) – lasid päris pikalt rock’n’roll, rockabilly või mis iganes hoogsaid lugusid, Imre oskas mõnda isegi peast kaasa laulda. Ja me tantsisime! Tantsisime lava ees ja suhteliselt pööraselt. Pärastpoole, kui endal hing suurest hüppamisest-kargamisest nööriga kaelas ja kurk kuivamas, kodu poole astusime, arutasime, et ega väga imelik ei olnudki, et teised nii palju ei tantsinud, sest tegelikult meievanuseid seal polnud ja ainuke noorem inimene oli lapseohtu baarmen. Hmm. Kas peaks nüüd veidi mõtlema, et miks, kus ja kellega?! Ähh, peaasi, et lõbus oli! Ja seda, et oli, tuleb tunnistada!

Hommikul siis lennukisse ning natsipokkeri abiga suhteliselt valutult Las Vegasesse kohale.

 

Kas Vegas on haige?

Kui viimasks hotellitoast nina välja pistsime, oli keskpäev ammuilma möödunud. Esimesed muljed varem säravana meeldesööbinud Las Vegasest olid sedapuhku pea jahmatavad ja seda mitte heas mõttes.

Tavaliselt oleme valinud elupaiga Stripil või selle läheduses (enim öid oleme viibinud Gold Coast kasiino-hotellis), sel aastal aga otsustasime, et oleme esimese nädala hoopis downtownis, et enne WSOP-d sealseid väikseimaid turniire mängida.

On asi nüüd selles, et peatänavalt äärelinna kolisime või mitte, ei oska öelda, kuid varasematel aastatel on meie külaskäigud nii Stripile kui all-linna olnud meeleolukad ning Vegase rütmis erilist elu on olnud tunda mõlemas. Aga seekord on midagi teisiti …

Astusime oma hotellist välja, et teha pisikene tiir ümbruskonnas. Üle tee esimeses kangialuses magas kodutu, erinevad väljaheited sealsamas. Fremont Street oli pea inimtühi: hängisid vaid üksikud turistid, kelle pilku ei viitsinud haigutavad pudupoodnikud isegi püüdma hakata. Tähelepanu tõmbas üks väga vana ja kõva häälega rääkiv mees, kel räbalais riided vereplekkidega kaetud. Astusime sisse söögikohta, seal oli kassa juures kolm vanainimest, kellele kassapidaja midagi kupongide kohta seletada üritas (ei süüvinud asja, kuid see võttis omajagu aega). Käsipuu küljes kõikus kuue erineva kompsuga mees, kes korduvalt üritas midagi küsida, kuid sõnad tema suust lihtsalt ei ulatunud kassapidajani. Kui vanakesed meie eest lõpuks puhvetisse pääsesid, sai kompsudega mees oma küsimuse: „Palju see söömine siin maksab?“ ära küsida, aga vastus ei meeldinud talle üldse ning õiendades, miks kõik nii kallis peab olema, ta sealt ka lahkus. Meie sõime oma buffet’ kiiresti ning pikemalt istuma ei jäänud, polnud lihtsalt ’fiilingut’. Söögisaal, mis kolm aastat tagasi väga kaunis (võib öelda isegi glamuurne) tundus, oli ajale veidi jalgu jäämas: diivanikatted ning kunstlilled olid oma värskust kõvasti kaotanud ning plekk-kahvlid otstest kõverad, aga see oli ainult asja väline külg! Ringi vaadates avastasime, et nii teenindajad kui kliendid olid enamuses meist kõvasti vanemad ning mõned suisa põdurad, meist nooremad olid kas päris lapsed alles või siis noorukid, kes vanemate või vanavanematega kaasa sattunud.

Pärast väikest ning trööstitut puhtalt sammumise huvides ettevõetud jalutuskäiku lähiümbruses, mille jooksul sattusime nii töötavate hotellide parklate äärde kui ka ühe suure mahajäetud hotelli juurde, suundusime ühisel meelel ’koju’ ning tagasiteel suutsin ehmatusega märgata ka noort, kena, saledat naist, kel silm nii hirmsasti sisse löödud, et silmavalge tumepunasega täielikult asendunud, silma alune tumelilla ning kaetud kuivanud vere koorikuga.

Kui varem oli Fremont Street täis igasuguseid meelelahutajaid, kes ootasid kaabusse tasu mingi etteaste või ka Elvise kostüümis viibimise ning fotol naeratamise eest, siis seekord oli paljudel käsi niisama ette sirutatud või siis koguti raha mingiks heategevuseks. Teate, nii ei ole see asi siin sugugi lõbus!

Kas Vegas on haige ja saab homme jälle terveks või on Vegas käpuli, kuna majandusraskustes Ameerika ei lõbutse enam kasiinodes?

Loodame, et esmaspäev on helgem nii Eestis kui Vegases, ja lähme nüüd ära magama!

Las Vegas Fremont Street

Hispaanias

Perega Hispaaniasse sai põrutatud kohe peale tunnistuste kättesaamist. Lapsed vahetasid pidulikud kooliriided lennujaama ees autos mugavate reisiriiete vastu ning teekond kõigepealt  Costa Bravale ning seejärel Barcelonasse võis alata. Lisaks lastele tulid kaasa minu ema ja Vello.

Girona lennujaamas, kus maandumisel hullumeelseid pöördeid teinud Ryanairi piloot meid lõpuks lennukist maha pani, avastasime, et mina, kes ma autorentimisega tegelesin, olin unustanud välja printida lõpliku kinnituse ning paraku teadsin vaid autorenti vahendava firma nime, kuid sootuks teadmata oli rendifirma enda nimi. Kolmandal katsel (seal oli vähemalt 8 firma klienditeenindust kenasti reas) õnnestus õige firma Europcar lõpuks üles leida ning saime oma minimaalse pagasiruumiga VW-i kätte. Kuna 7-kohalise auto pakiruum oli tõepoolest olematu, olime sunnitud kohvrid ja kotid ühele istekohale paigutama ning väikseima lapse sülle võtma. Loodame, et see siinkandis väga suur rikkumine ei ole, sest on meil ju praegusest peatuspaigast Lloret de Mar’ist veel ka Barcelonasse samamoodi sõita vaja.

Igatahes oleme nüüd Lloretis kohal! Pean käsitsi kirjutatavat reispäevikut oma pere tarvis, kuid mõned eredamad muljed või kohad, mida võiks külastada või mida üldse pole mõtet reisiplaani võtta panen ka siia kirja.

Eile tutvusime linnaga. Kuna GPS-seadmed olid rendifirmas hetkel otsas (polnud taibanud seda ette broneerida) ning oma tagasisõidupiletite ja reisiplaaniga mapi unustasime Girona lennujaama (paras Kiirte perekona, ma ütlen!), siis saime üsna korralikult tiirutada enne kui hotelli üles leidsime. Õnneks on tegemist väikse ning väga hästi siltidega varustatud linnaga! Hotell Elordado Apartments üllatas meeldivalt – nii meil kui vanematel on ööbimiseks üle koridoiri teineteise vastas paiknevad kahetoalised pisikese kööginurga ning suure rõduga ‘korterid’. Kõik vajalik on olemas ning täna õhtul minu ema ja Imre poolt keedetud mereannid olid lihtsalt oivalised!

Päevaseks meelelahutuseks külastasime täna Gnomo parki, kuhu meie hotellist sõitis 5 minutit ning kus esimesel avamisjärgsel tunnil oli meeldivalt vähe külastajaid. Lapsed valisid kohe ronimisraja, suured jäid seda puude otsas läbitavat seikluslikku värki maapinnale vaatama. Kui teil on lapsed kes tahavad ning julgevad 5-8 meetri kõrgusel end proovile panna, siis paremat kohta pole ma näinud! Sinisega märgistatud kergema lasteraja läbimiseks kulus meie kolmel seiklejal üle tunni ning nende koostööd ning erinevaid rajalõike oli isegi maast veidi hirmus jälgida. Sarnaseid seiklusradasid on ka Eestis, näiteks Nõmme seikluspargis, kuid Lloretis oli vaheldust rohkem ning lisaväärtuse annavad pargi ümber paiknevad mäed ning raja alla puude vahele väga kaunilt kujundatud minigolfiväljak.

Lõunatanud oleme juba kaks korda samas hotellilähedases restoranis Leman. Otile meeldib nende kelner üliväga ja sümpaaatne on ta ka kogu ülejäänud seltskonnale.

Leman'is söömas

Meie lähedal paikneb seni ilmade tõttu ilmselt eriti mõnusalt vaikne rand Platja de Fenals, lapsed ja Imre on juba ka vees käinud, mina hoidsin end kaldale, sest olgem ausad rannailma täna küll polnud!

Ranna ääres on puude ning rohuga kaetud mägi, kus elavad poolmetsikud kassid. Neid on palju ning nad on väga vahvad tegelased: ülikõhnad, sõbralikud ning unised. Lastele teeb parajat meelehärmi, et ma neid igaks juhuks silitada ei luba, sest paljud inimesed seda seal siiski teevad ning osad kiisud lausa nuruvad seda.

Pilte täna kuhugi riputada ei jõua, kuigi neid on tehtud juba paras hunnik. Teised kõik juba magavad ning minagi liitun nendega üsna kohe.