archive.phpj teater
archive.php

Posts Tagged ‘teater’

2017. aasta oli minu jaoks väga tore aasta, võib-olla isegi üks toredamaid mu elus!
Imrega suhted on endiselt armastavad (hooti ka kuumad) ja turvalised, lastega kulges pea kõik rahulikult (nad on kasvanud arukateks ja iseseisvateks), sõbrad ning sugulased olid taustal ilusti olemas ja ma sain neid töö kõrvalt tegelikult täitsa palju kallistada ka.
Aga täna täitus mul esimene tööaasta Rahvusringhäälingu fotograafina ja aasta kokkuvõttena tuleb tõdeda, et selle aasta märksõnaks oligi otsast lõpuni “töö”.  Eriti rasvase punkti pani 31. detsembri tööpäev, mis kestis 8:30 hommikust viimase pildi ärasaatmiseni 1. jaanuaril kell 1:24 ning arvutikaane sulgemisega kell 1:30.
Auhinnaks aga selline vaatemäng!
Minu eelnevat 13-aastast kodus töötamise kogemust (millest pokkeriaega keelduvad paljud muidugi üldse tööks nimetamast) arvestades oli uue elukorraldusega harjumine põnev ja päris alguses hirmutav, aga osutus hämmastavalt lihtsaks. Ainult varahommikused ärkamised või “mul-oleks-neid-täna-tehtud-pilte-eile-(või hiljemalt 5 minuti pärast)-vaja” palved on teinekord keerulised.
Järgmiseks aastaks on nüüd nii, et tunnen end telemajas juba päris koduselt, mul oma stuudiourgas (mida kolleeg Silver kutsub liivakastiks), mul on toredad osakonnakaaslased ja hästi palju teisi toredaid kaastöötajaid teistes osakondades ning natukene tunnen inimesi juba ka ERR-i raadiotes ja portaalides.
Ma pildistasin eelmisel aastal väga paljusid ägedaid inimesi ja üritusi – ilma selle töökohata poleks erinevate ja Eestis nii tuntud inimeste pildistamine sellises koguses isegi unistustesse mahtunud!
Siikohal mainin ära kõige armsamad projektid, milles ma ERR-i fotograafina osalesin.
Kõige-kõige projektiks minu mätta otsast kuulutan “Diktorid, mis kestis mitu kuud, seal oli soe ja tegus meeskond ning mulle avanes võimalus grimmiruumis ja fotoaparaadi kaudu suhelda nii paljude Eesti näitlejatega. Pean ennast päris suureks teatrisõbraks (kuigi ma ei käi seal siiski nii tihti, kui sooviksin), olin mitmeid projektis  osalenuid laval näinud ja ilmselt just seetõttu olid need diktoriitekstide salvestamise päevad nii head ja oodatud.

Aasta lõpus pildistasin saate “Aasta säravaimad tähed” valmimist.

See oli minu arvates kõige ilusam saade, mis ETV-s 2017. aastal tehti! Saku mõis on ilus, aga võtteplats tehti lisamööbli, lillede, tulede ja küünalde abil lausa imeliseks, meie saatejuhid näevad ka muidu kenad välja, aga selle saate jaoks olid nad oma kleitides, ülikondades ja meigiga lausa hingematvalt kaunid, intervjuud olid parajalt pikad ja sisukad, külaliste valik mitmekesine. Tõesti soovitan järele vaadata!
Veel jäid eriliselt meelde “Eesti Laul”, kus on käivitunud juba 2018. aasta karussell, ja “Jõulutunnel”.
Regulaarsetest saadetest meeldisid mulle fotograafina enim “Kontakt”, “Hommik Anuga” ja “Kirjandusministeerium”. “Lauluga maale” oli mulle endale hästi tore kogemus, sest võtsin enamasti Imre kaasa ja tänu sellele saime suvel päris palju mööda Eestit ringi sõita ja sattusime väga armsatesse  kohtadesse. Näiteks filmiti üks saade Kohtla-Nõmme kultuurimaja juures, kuhu sai minu vanaema ja vanaisa endisest koduaknast piiluda ja kus ma päris lapsena vanaisaga jalutamas olen käinud.
Lisaks kuulub mu süda algusest peale lastesaadetele – selle tiimi tegemiste pildistamine teeb päeva alati säravaks! Seriaalide pildistamine ei ole fotograafile mugav, sest seal pole kellelgi aega ja ruumi poseerimiseks, pildid tuleb kätte saada proovide käigus ja võtte vaheajal, mil laual on segavad paberid või kaadris “valed inimesed”, aga selle korvab reeglina võtteplatsi meeleolu, tegijate huumor ja ühtekuuluvustunne, mistõttu tahaksin isegi rohkem sellistel võtetel käia.
Samas tuleb töö osas tunnistada, et mõnikord tegin ma isegi liiga palju tööd ja vältisin tõsiasja, et inimene peab ka puhkama ja sõpradega suhtlema, liikuma ja mängima. Ei tohi unustada, et liigne agarus on ogarus! Mõnikord sain ma asjadest valesti aru või jõudsin teha liiga vähe eeltööd, lisaks kindlasti põdesin mõne asja pärast liiga palju ja loomulikult mõttetult. Need on tegelikult head õppetunnid, mis aitavad mul loodetavasti sel aastal asju kergemalt võtta!
Aasta jooksul käis minu käe all kogemusi saamas neli praktikanti: Lenka, Remo, Elina ja Miia. No Lenkale polnud ma muidugi sisuliselt mingi juhendaja, tegime lihtsalt minu tööd kahekesi, õppisime ja õpetasime teineteist vaheldumisi.  Ülejäänud kolm vajasid siiski ilmselt ka juhendajat, milleks ma võib-olla liiga valmis ei olnud. Olen noortele kannatlikkuse ja tehtud töö eest tänulik, lisaks õppisin enda kohta nendest kogemusest palju, mistõttu olen ilmselt järgmisteks juhendamisteks paremini eelhäälestatud. Loodetavasti tuleb praktikante ka sel aastal, sest üksi ma ERR-i turunduse ja arhiivi fotovajadusi kaetud ei saa ja portaalide fotograafidel (kellega üksteist ametlikult asendama peaksime) on endalgi piisavalt palju tööd.
Töö osas on niisiis kõik enam-vähem paika loksunud ja ootan selle aasta väljakutseid üsna rahuliku põnevusega. 
Reisimise koha pealt oli aga aasta suhteliselt niru, me ei käinud isegi Las Vegases, rääkimata Austraaliast vmt. Siiski oli meil palju liikumist Eestis, lühike, aga elamusterohke sutsakas Liverpooli (Kalvan lõi just värava, muide!) ja Walesi ning kauaks meeldejääv Rootsi-Norra-Soome reis, kus muuhulgas nägin esimest korda elus virmalisi!
Mida ootan järgmiselt aastalt?
Tegelikult võiks tulla sama mõnus aasta, kui 2017 oli, aga selle vahega, et väljakutse-märksõnaks ei ole enam “töö”.
Samas ei oska või ei julge ma praegu veel kõva häälega välja öelda, et mis selleks märksõnaks siis olema peaks.
Tegime Imrega uueks aastaks plaane, kuid ei andnud lubadusi. Tuleb, mis tuleb, ja loodetavasti on see ikka hea!

Märts on hooga käima läinud ning iga päev toimub midagi põnevat: pildistamised, kokkusaamised, kodumaised reisikesed, isegi üks teatrietendus (Endlas “Olga, Irina ja mina”) ja pokkeriturniirist osavõtt on juba selle kalendrikuu tehtud asjade nimekirjas.

Jaanuari ja veebruarikuu võrdlemine näitas, et kui Candy Crushi ei mängi (jaanuaris), siis jääb päris palju rohkem aega arvutivälisteks tegevusteks. Sellest tulenevalt kuulutasin ka märtsi FB-mängudest vabaks ja otsustasin üldse vähem netis viibida. Kui jaanuaris tegelesin lisaajal kudumise ja lugemisega, siis märtsis olen avastanud … värvimise. Kinkisin lapsele sõbrapäevaks värviraamatu ning nüüd olen hoopis ise sellest enam-vähem sõltuvusse sattunud. No loodame, et mandalate värvimise lubatud tervendav mõju

korvab vähemalt ajakaotuse! Huvitavaid mõtteid ning lausa üsna kindlaid tegevusplaane igatahes värvimse ajal tekib ning imelikul kombel olen päris mitut mõtet ka usinasti realiseerima asunud.

mandala-7785

Täna näiteks tuli täiesti konkreetne plaan oma portfoolio kokkupanemist alustada ja seda koos ideega, et milline see võiks välja näha. Tegin kiirelt jaotusplaani ära ja sorteerisin ning trükkisin välja mõned varem leitud materjalid, mille põhjal tahan lähiajal väga täpselt väljamõeldud näidispilte tegema hakata.

Kahe modelliga (omaenda õe ja vennaga) alustasin nende näidispiltide asjus kohe ka läbirääkimisi stuudiosessioonide korraldamiseks, ning õega jõudsime lausa meigi- ning stuudioaja broneerimiseni. Tean, et ettevõtmine temaga saab olema lõbus, ja väga loodan, et muuhulgas sünnivad soovitud sisu ja kvaliteediga pildid ikka ka.

Lõpetuseks tahan aga öelda, et kõige tähtsamad on suhted. Mida lähedasemad, seda tähtsamad! Mul on hea meel, et märtsikuu esimesel nädalal oli mul võimalus väga meeldivalt aega veeta nii oma abikaasa, laste, ema kui ka sõpradega, lisaks rääkisin paari tähtsa inimesega pikemalt telefoni teel (mis on eriline seetõttu, et tavaliselt ma pigem ei salli telefonisuhtlust).

Uus tegus nädal on aga juba ootamas – tuleb päris palju sagimist! Juhuuu, ma elan!

Nädal organismi puhastamist sai läbi ja me otsustasime, et anname endale laupäevase patustamise tõttu hindeks: “Veidike kaldusin nõuetest kõrvale, aga ei midagi hullu!”

Esimese, hoovõtu-nädalaga kaotasin kokku 2,6kg ja olen rahul!

Täna jätkasime siis juba tavapärasele söömisele sarnanevat toitumist ning Imre alustas juba ka konkreetsete võimlemisharjutustega probleemsetele piirkondadele.

Mina samal ajal rookisin lund, sest mulle tõesti meeldib ikkagi eelkõige selline liigutamine, millel on mõte sees. Pealegi on lumerookimine minu jaoks peaaegu meditatiivne tegevus, pärast mida tunnen end alati kuidagi õnnestunult väsinult. Aga homme võimlen ikka juba ise ka!

Aga mis siis juhtus laupäeval?

Mul oli juba enam-vähem sellest päevast peale, kui me Pärnus “2 paari” bounty-turniirilt tagasi Tallinna poole sõitsime, soov sinna tagasi minna ja see mõte sai laupäevalõunase kapsa ja tomati juures Imrele maha müüdud.

Mõeldud (mitte kuigi kaua) ja tehtud (ca 12 tunniga)! Lapsed vanaema juurde ja Pärnusse.

Kava:

* Teatrietendus “Imetegija”. Pikemalt selgitamata oli meie jaoks ilmselt tänu teema haakuvusele meie eluga väga hea draamatükk!

* “Grand Cafe”, kus sõime mõlemad vaid eelroa ja jõime sidruniga vett, kaldudes sellegagi programmist päris kõvasti kõrvale.

* “2 paari” ja ÖÖpokker, kus lobisesime ja naersime ja mängisime pokkerit ning patustasime järgmiselt: Imre 4 õlut, mina 1 Lion’i šokolaad ja 2 siidrit.

* Ööbimine ja hommikusöök ülisõbraliku ja toreda perenaisega “Green Villa’s”. Hommikusöögiks võtsime väikese kausitäie putru, mida tegelikult poleks programmi järgi veel enne esmaspäeva teha tohtinud, aga muus osas olime korralikud.

* Jalutuskäik rannas ja sõit koju.

 

 

 

 

Mul on tohutult vedanud, et Sa minu ellu sattusid ning ma soovin Sulle palju ilusaid, õnnelikke aastaid!

Kõigepealt leidsin SinuTorust laulu. Laulu alt leidsin viite, et lugu kuulub kokku etendusega, mida mängitakse Linnateatris. Nendest argumentidest piisas, et osta piletid (kõigepealt ainult mulle ja Impsule veidi hiljem lisaks ka sõbrale sünnipäevaks).

Täna peale turniirisatikaid ja vahetult enne Imre WCOOP $320 Badugi-turniiri algust käisime  läbi vihma pea jooksujalu teatris ära.

Elamus algas juba kavalehega, kui paberilehe asemel pisteti pihku cd-plaat nimilauluga. Etenduse info oli väikestel lehekestel cd-ümbrise vahel ja minule – neti-inimesele – väga meeldivalt ja asjalikult Facebook-stiilis kujundatud.

Lühidalt: väga hea tükk! Minu jaoks minu praeguses vanuses ja emana mõtlemapanev ning ehk isegi veidi hirmutav, kuid teiselt poolt lihtne taastõdemus, et noorus on ehk küll ilus aeg, nagu laulus väidetakse, kuid kõigi nende maailmamuutmise plaanide ning eneseotsingutega suhteliselt raskesti üle-elatav.

Samas muidugi need noored, kes laval seda lugu mängisid, olid särtsu ja jõudu täis, pilt, mille nad lõid oli uutmoodi huvitav, julge ja siiras!

Vahemärkusena pean üles tunnistama, et ma pisardan pea iga etendust ja filmi vaadates (ei olnud erandiks isegi animatsioon “Kung Fu Panda”), sama lugu on suure osa raamatute (eriti elulooraamatute armastuse ja ilusate mälestuste kohtade) ning lauludega.  Kui miski looming minu pisarat välja ei võlu, siis on enamasti tegemist otsese läbikukkumisega (sest pisarakanal vajab ju regulaarset puhastamist)! Kõnealusest etendusest elasin suurema osa siiski nututa üle, sest otseseid pisarakiskumise kohti seal polnudki. Ometi oleksin selle kuldse erandina ikkagi väga heaks tükiks lugenud! Aga lõpulaulu ajal olin hädas sellega, et mitte häälekalt nuuksuma hakata, seega ei jäänud stiilipunktid lõpuks ka selles vallas tulemata!

"Vaata, ma kukun" kava

 

 

Otsing
Kategooriad:
Arhiiv:
  • jaanuar 2018
  • oktoober 2017
  • mai 2017
  • aprill 2017