Sildiarhiiv: pokker

POKKER 49: Sunday Million 12. pilet

Pühapäeval mängisin ära oma järjekordse Sunday Millioni pileti ehk olen oma väljakutsega põhimõtteliselt poolel teel.

Seekord oli algusest peale üsna hea jooks. Näiteks meeldis mulle väga käsi, kus turnil all-in liikusime:

Veidi hiljem sain ühe väikese pearaha. Juba tundus, et elu ongi “lillemast lill”, aga siis tuli ka mitmeid tagasilööke, kui mu kolmik reaga tapeti jms.

Natuke segas, et olin pühapäevaks terve hunniku igausguseid pileteid hankinud ning ei saanud rahulikult ühele-kahele turnale keskenduda – pidevalt oli lahti 3-6 lauda, mis ka tähelepanu nõudsid.

Ühe käe mängisin päris mõtlematult halvasti, kui miinimumist natuke suurema pearahaga pisike stäkk 2,2BB all in läks ja ma AT-ga buttonilt ainult callisin (selle asemel, et oma 38BB all-in kütta ja pearaha ainsana küttima jääda). Selle vea kasutasid blindid kohe ära: minust veidi väiksem SB tõstis 7BB-le ning BB läks allinn 45K. Ma foldisin, SB ka foldis ning BB näitas JT, pisikesel A8. Nii jäi saamata pearaha ning suhu kehv maitse preflop parema kaardi foldimisest.

Viimast kätt ma täna isegi ei mäleta, ju see miski flip oli. Õnneks olime selleks ajaks vähemalt rahadesse jõudnud.

Seega väljakutse jälle natuke rohkem plussis, aga midagi suurt veel saavutanud pole.

Mängida jäänud 12 piletit.

(Väljakutsest eraldi on veel mujalt võidetud ja kasutamata 4×109$ piletit.)

Pingelangus

Eesti meistrivõistlused pokkeris on läbi, elagu meistrid ja muud kangelased. Minu laeks jäi seekord põhiturniiri rahakohake. Kuna enamus EMV piletirahast sai kaetud eelmise aasta rankingu tulemuse eest saaduga, siis jäin ca 400 euroga plussi, aga mingiks oluliseks õnnestumiseks seda muidugi lugeda ei saa.

EMV pildistamise poolega olen esialgu rohkem rahul. Esialgu sellepärast, et ma pole veel Klambri kriitikat kuulnud. Tundub, et galaõhtust sai päris palju meeleolukaid pilte ning ka pokkerilaudades suutsin enamasti tabada vähemalt lahtised silmad (võidurõõmu, pisaraid või viha ei näita enamus meie mängijaid nagunii liiga selgelt ja pildilepüütavalt välja). Pilte näeb jokker.ee Facebookist.

auhinnagala (39)

EMV 2016 põhiturniiri meistriks sai Tõnis Linnamägi

Aga ära väsisin küll! Nii ära, et pühapäeval ei tahtnud fotokat kättegi võtta ning kui esmaspäeva õhtuks kõik pildid töödeldud sain, siis ei tahtnud enam näha ka arvutit.

Teisipäevaks olin aga juba ammuilma kokku leppinud ühe lühikese fotosessiooni stuudios, mille tulemusena peaks valmima 4-5 fotot. Pildistamise osa polnud keeruline, aga see, et ma pole neljapäeva hommikuks neid pilte isegi mitte mälukaardilt arvutisse tõstnud, näitab ilmselt siiski seda, et olen ikka veel väsinud.

Samuti näitab väsimust, et kuigi tundsin end mitmetel viimastel hommikutel veidi haigena, aga tegutsesin vapralt edasi, siis eile öösel tekkisid lõpuks ka külmavärinad ning täna istun suures toas arvuti taga teki all ning imen kurgutablette. Küllap annab organism märku, et igale kiirele perioodile peab järgnema puhkus!

Ja puhkusest rääkides…

Nüüd on see kindel! Me sõidame Imrega 31.05 Las Vegasesse. On, mida oodata!

Oleme alates 2005. aastast Vegases käinud täpselt 10 korda. Kogusin eile kokku nende reiside pildid ja tundub, et kõiki mälestusi on vaja uuendada ning Liinaga on vaja kokku saada ja – lühidalt, emotsioonid on laes ja reisiärevus hakkab juba tekkima! Eelmine aasta jätsime esimest korda WSOP-l (maailmameistrivõistused pokkeris) käimata ning aastast oli mingi oluline tükk puudu kohe! Saladuskatte all olgu siiski öeldud, et pokkerist enam tõmbab mind sinna loodus – igal aastal teeme lühemaid või pikemaid väljasõite ning sealsed maastikud on lihtsalt nii võimsad, et kisuvad uuesti ja uuesti tagasi.

Pilt aastast 2005 – Grand Canyon, Colorado River

065 me kaks ja võrratu taust

 

Pilt aastast 2007 – Cirque du Soleil Las Vegas

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

Pilt aastast 2010 – Yosemite National Park

yosemite B (187)

 

Pilt aastast 2013 – Antilope Canyon

Antilope Canyon (1 of 1)

 

Pilt aastast 2013 – Bryce Canyon

Bryce Canyon - queens garden trail (1 of 1)-2

 

Pilt aastast 2014 – Red Rock Canyon

veg (1 of 1)

EMV mängija ja fotograaf

Kolmapäeval algavad Eesti meistrivõistlused pokkeris ja seekord olen ma enda kanda võtnud üsna võrdselt nii mängija kui fotograafi kohustusi.

EMV kestab 11 päeva ning selgub 11 meistrit, võtan kindlasti osa rahvaturniirist, põhiturniirist ja 8-game turniirist. Loodetavasti õnnestub osaleda ka naisteturniiril ja paaride pokkeris. Olen viimasena nimetatute ajaks pildistamise küll Anne-Ly kaela jätnud, kuid kahtlustan, et väsimus võib selleks ajaks mu osalemissoovist tugevamaks osutuda. Lisaks mängimisele ja pildistamistele on mul ju ka kool ning samal ajal toimub veel “I am photographer” festival, kus osalen kolmapäeval ühes töötoas ning olen reede varahommikust alates vabatahtlikuks abiliseks.

Aga eks see mängusoov muidugi sõltub ka sellest, kuidas esimestel turniiridel läheb. Hetkeseisuga pole ma veel ise neisse otseselt investeerinud, sest nagu minu puhul “kinkekaartidega” ikka juhtub, polnud ma suutnud aasta jooksul 2015. aasta EMV rankingu punktide eest võidetud 500-eurost Superweekendi piletit ära kasutada ning vahetasin selle nüüd kolmeks EMV piletiks. Nii et, kui ma nüüd nendelt “freerollidelt” midagi võitma peaks, siis tahaks ju kindlasti veel mängida ning ehk hakata isegi selle aasta rankingu peale mõtlema. Jääb ainult loota, et ma siis kellegi enda asemel pildistama suudan meelitada… Aga ärme rutta asjadest ette.

Tegelikult olen ma üle igasuguse mõõdu rõõmus, et pildistamine mulle usaldati ning tahan seda teha paremini kui kunagi varem. Loomulikult jään ma pokkerit pildistavatele tippmeestele alla oma fototehnilise varustuse poolest ning samuti pole mul kolmapäevaks veel kuskilt võtta enam kui kümneaastast fotograafikogemust, kuid seda enam üritan puuduvat muude asjadega kompenseerida: kadreerida hoolikalt, valida erinevaid võttenurki, tabada emotsionaalseid hetki ning teha mängijatest lihtsalt ilusaid pilte, mida neil oleks tore vaadata ja sotsiaalmeedias jagada. Tänasel lorutamispäeval lappasin enese harimise huvides muuhulgas tunnikese jagu erinevaid pokkeripiltide albumeid ja nuputasin, mida huvitavat ise kasutada.

Eile käisin Olympicus Jokker.ee Live turniiril ning pärast väljakukkumist harjutasin fotokätt finalistide peal. Ma muidugi ei usu, et EMV ajal mul lubataks välguga pildistada, kuid vahelduseks oli see ikka väga mugav. Tervitused siinkohal kogu turniiri ja eriti finaallaua toredale seltskonnale ning võitjale Taurile!

jokker live-9218

Pildistamise osas oli tegelikult märtsis päris mitu lahedat kogemust: pokkeripildistamisi oli kaks, veel pildistasin stuudos oma õde ja oma venda ja sõprade 5-liikmelist (+kass) perekonda nende ilusas valgusküllases kodus ja Kristiinat looduses.

Kõige erilisem oligi softboxi ja välguga mässamise sessioon rannas (saatjad tõrkusid ning modelli ärakülmatamise hirmus jäi ajast kõvasti puudus, et nendega liiga kaua jahmerdada), kus assistendina lõi kaasa ka Imre. Koolisisese näituse jaoks pildistame klassikaaslastega üksteist ja mina sain loosiga võimaluse pildistada Kristiinat. Koolis näeme teda tavaliselt tumedate prilliraamide taga sellise superasjaliku ja kohusetundliku tüdrukuna, kes on lisaks tulihingeline sportlane. Algul mõtlesingi teda pildistada treeningulaadses olukorras, kuid siis tekkis soov ta hoopis romantilisse kleidikesse riietada ning tema kaunid naiselikud näojooned esile tuua. Vähemalt minu arust on ta väga ilus tüdruk ning päikeseloojang merekaldal tundus olevat parim teema sinna juurde. Päike läks sel õhtul küll enne loojumist paksu pilve taha, kuid saadud pildid meeldivad isegi mulle endale päris hästi! See muidugi ei tähenda, et ma oskaks selle õhtu piltide seast seda kõige õigemat ehk näituse oma välja valida – oh seda lõputut vaagimist!

Üks näide:

Kristiina (1 of 1)

P.S. Vegasesse sõitmise soov on pea väljakannatamatult suur, kuid ära sai organiseeritud hoopis suvine perereis Hiiumaale.

Ninavinguspäev

Mine Sa võta kinni, kas sai eile liiga palju vastlakukleid söödud, öösel liiga vähe magatud või olen mingi kurja haiguse algfaasis, aga täna oli selline “kõik veab vihuti päev”.

dieet (1 of 1)-3

Hommikul jätsin vaatamata sellele, et Imre oli lubanud oma koosolekule bussiga minna, talle auto ja läksin bussiga kooli. Paraku osutus see täiesti mõttetuks žestiks, sest Imre kodust lahkudes õue peal autot lihtsalt ei märganud (ja läks koosolekule bussiga)! Professor, aga prillid on teil ju ees!

Koolis vahtisin Elinale juhmilt otsa ja olin sunnitud tunnistama, et igasugune teadmine kodusest ülesandest oli mu mälust kustunud ja ma polnud seda seepärast ära teinud. Lisaks ei vaimustunud ma tänastest tunnis antud ülesannetest (ja see polnud ülesannete süü!) ega võtnud pakutavat materjali üldse kuigi avalalat vastu. Alles pärast lõunat ehk esimest kohviannust sain end natuke paremasse vormi ning pärastlõuna koolis sujus juba üsna kenasti.

Koju olin plaaninud minna Imrega koos, kuid selle aja peale, mil minu kool lõppes, oli tema juba koju jõudnud.

Tegin viimase meeeleheitliku katse päevaga midagi asjalikku peale hakata ning otsustasin koduteel Elisast läbi minna, et Aneti vana telefonikaart uue vastu vahetada. Pärast 20-minutilist ootamist selgus, et kaardi võivad nad ju välja vahetada, kuid katki on hoopis telefon. Selle olime ostnud Klickist, seadsin siis oma väsinud sammud sinna. Kuigi minu ees oli vaid üks klient (kes pika nuputamise ja kõikvõimalike asjade mitmekordse vaatamise järel lahkus kauplusest ühtki ostu sooritamata – ilmselgelt oli tegemist minust targema inimesega), ootasin üle 10 minuti. Ootamine oli vajalik selleks, et tütarlaps punases saaks mulle öelda, et tegelikult peaksin minema hoopis  Türi tänavale (?!), sest kui ma tahaksin oma garantiiga telefoni parandamist nende poe kaudu nõuda, siis läheb aega vähemalt 2 nädalat. Transport pidi lihtsalt aega võtma. Sellest ma järledan, et Türi tänav asub ilmselt Kärdlas ja nad käivad seal jalgrattaga. No igatahes, lõpptulemusena otsis Netu kodus endale vahepealseks kasutamiseks mingi vana näru telefoni ja mina lähen seda Türi tänavat otsima mingi teine päev.

Mis aga vahepealsetel helgematel päevadel toimunud on? 

Eelmisel nädalal nägin lõpuks tunnisituatsioonis ära meie õpetaja Heleni. Ütleme nii, et eelkirjeldused olid värvikamad ning mind ilmselt liiga elevile ajanud, sest minu arust andis ta välja sellise tavalise keskmise õpetaja mõõdu. Mulle nii “äraistumise” mõttes ausalt öeldes meeldivad tunnid, kus peamine aeg kulub aruteludele ning (rolli)mängudele. Rääkisime ettevõtluse vormidest ning arutasime, millega tuleb ettevõtte loomisel arvestada. Sellised asjad vajavad ju mõtlemist küll – eriti, kui on plaan oma ettevõte luua. Teatavasti mul sellist plaani esialgu küll üldse pole ja mingeid päris uusi teadmisi ma tunnist otseselt ka ei saanud (eks ma olen oma varasemas elus majanduse algõpet ja äri- ning asjaõigust teatud määral ju õppinud ka juba).

Elina loomemajanduse tunnid on hoopis rohkem minu teema! Seal me tõpoolest  tegeleme asjade, ideede ja mõtetega, millest võib ehk kunagi hiljem fotograafidena kasu olla.

Siis sain ma vahepeal kätte ühe (ja ilmselt viimase) 2015. aasta jõulukingituse. Aitäh, Mona, väga armsad asjad ja mõtted ja ülesanded (fotol purgi sees). Ma võtan iga päev sealt purgist maksimaalselt ühe, et ikka jätkuks kauemaks. Praguseks olen mõelnud sellele, mida ma oskan ja üritanud sõnastada oma suurimat soovi.

kessutis (3 of 3)

Pildist ajendatudna märgin ära, et meie kassid Kessu ja Nässu pole ikka veel omavahel sõpradeks saanud, aga samas on Kessu muutunud oluliselt julgemaks (pildi järgi vist oleks õigem öelda, et ülbemaks) ja veedab mõnikord aega isegi minu süles.

Nädalavahetusel käisime Anetiga dotE moeshow’l, kus tema küll modellina üles ei astunud, aga andsime oma panuse kohviku tarvis viineripirukaid küpsetades ning vaatasime kahekesi teiste esinemist. Harjutasin fotokätt ka, kuid 50mm fixed objektiiv polnud ilmselgelt parim valik selle ürituse tarvis.

dote (33 of 39) dote (32 of 39)

Klambritega oleme nüüd juba kaks korda kinos käinud, Imre isegi kolm. Mina nägin filme “Mees, kes jäi ellu” ja “Suur vale”. Esimest vaadates lausa piinlesin, sest ma lihtsalt ei kannata nii suurt hulka veristamisi ja vägivalda ja ebaõnne vaadata ning kohati läks asi nende pääsemistega ikka lausa naeruväärsusteni välja. Aga küllap saab DiCaprio nüüd oma igatsetud Oscari lõpuks kätte. Teise filmi lugu oli huvitav. Majanduskrahhi teema pole mind varem eriti huvitanud ning on seetõttu üsna võõras, aga selles filmis oli arenguid, inimeste mõttekäike ning valede kuhjamist põnev jälgida – niisiis lugu minu hinnangul hea, aga filmielamuse mõttes paraku pigem kõva keskmine, kuid ei midagi hiilgavat.

Päris palju pilte olen vahepeal teinud peagi avatava uue pokkerilehe jaoks, aga sellest räägib Imre teile juba lähiajal ilmselt ise.

Aasta esimese nädala pildid

Uue aasta lubadustega läks nii nagu ikka! Seisuga 6.01 olen nii mõndagi murdnud – no tegelikult küll peamiselt ainult ühte – seda kaalulangetamise oma, aga seda see-eest kohe mitmes punktis ja TEISED ON SÜÜDI!

Näiteks tõid Kristi ja Anti 1. jaanuaril meile uusaastaööl söömata jäänud torti ja kallis Liina Ameerikamaalt ligi kilose koti pisikesi šokolaade, lisaks olid igasugused päkapikud ja muud tegelased kingituste hulka isevalmistatud maiustusi puisatnud ning pühadega oli enesel nii suur veiniharjumus tekkinud, et võõrutamine vajas hädasti seda tubliduse lainele häälestamise lisanädalat. Samas liikumise eest hoolitses ilmataat küll kenasti ning 1. jaanuaril alanud  õhkõrnast lumesajust on tänaseks kasvanud päris kena ja kohev lumevaip, mida siis juba mitu korda on tulnud tänavalt ära lükata.

4. jaanuaril käisime Imre ja Liinaga Viru rabas loodust nautimas ja kuigi pildistamise seisukohast jõudsime sinna veidi liiga hilja (ootasime hommikust saadik, et kraadid tõuseksid -16 pealt veidi kõrgemale, mida muide ei juhtunud) ning taevas oli üsna üleliia pilves, siis rahu ja talve nautimise mõttes olid seal vaid üksikud inimesed ning imeilusad teed ja puud. Preemiaks tunniajalise külmetamise eest (minul tegelikult külm ei olnud, aga kaaslastel polnud paraku nii häid matkasaapaid) saime napilt enne äratulekut tornist pilvede vahelt ka natuke loojanguroosat taevast näha.

viru raba (1 of 1)

viru raba (1 of 1)-6

5. jaanuaril tegime õega aia taga lumes kiire fotosessiooni – tal oli lihtsalt aeg oma profiilipilti kaasajastada. Saime 20 minutiga mitu täitsa ilusat pilti. Näiteks:

Kaidike (16 of 33)Kaidike (10 of 33)

Pärast seda käis mul veel mingi klõps peas, millest tulenevlt tegin külmi ja kuumi kaardipilte.

Omaha Highässad tules

Samal õhtul tuli mul meelde, et Kaidi ja Tampsu detsembrikuus tehtud stuudiopidid on mul ikka veel töötlemata ja sama soojaga vaatasin siis need ka üle. Sealt tuli ka veel nii mõnigi armas jäädvustus välja, no näiteks sellised:

stuudios (8 of 55)stuudios (35 of 55)

stuudios (44 of 55)stuudios (52 of 55)

Täna tegin ka natuke kaardipilte, aga pole veel arvutis uurinud, et mis neist täpselt välja tuli.

Selle asemel näitan hoopis teistmoodi fotosaaki. Nimelt võttis Tirul mu täna kaasa Nikoni tootetutvustustamise üritusele, kus sain vaadata ja kuulata, miks oleks eriti hea omada Nikon D5 kaamerat (hind ca 7300) ning muid uudistooteid, mille peale mu rahakott hetkel eriti ei hakka. Lisaks aga nägin lähedalt päris palju minust oluliselt nimekamaid fotograafe, kellest näiteks Sven Zacekiga sain isegi pisut lobiseda. Lisaks sain kinnituse, et lähen koos paari-kolme klassikaaslasega vabatahtlikuks abiliseks Nikoni I AM Photographer 2016 festivalile.

Ürituse esemeline saak:

Nikon

Ahsoo, sellega seoses tuleb meelde, et mul on veel kelkimata, et eelmise aasta viimasel päeval sain kätte FB-s loosiga võidetud Remo Savisaare kalendri. Siinkohal olgu avaldatud tänu ka Ingale, kes selle mulle Tartust Tallinna toimetas!

Remo Savisaare kalender

Aasta on alanud fotolainel ja mulle tundub, et fotograafia ongi minu selle aasta märksõnaks.

Kes tahab mind fotograafina palgata? Kirjutage või helistage! Oma fotolehekülje tegemine koos näidiste ja hinnakirjaga on mul selle aasta plaanis küll, aga pigem järgmises pooles, sest tahan selleks enne veel palju rohkem häid ja huvitavaid pilte koguda. Seni vaadake aeg-ajalt siia ja mu FB seinale.

Mõni päev on pikem kui teine

Kaotasin eile oma elust mitu tundi peavalule ning enesetunne oli leebelt öeldes kohutav. Päris õhtuks peavalu möödus ja tegin valmis pisikese hunniku lehti õpetaja Elina nõutavast portfooliost, misjärel tegelesin veel jõulukingituste ning kooliväliste fotode sorteerimise ning parandamisega, kuid seejärel tabas mind uus häda – ma lihtsalt ei jäänud magama!

Silmad vajusid päriselt kinni alles kella viie paiku hommikul, mistõttu 6:30 äratust ma vist isegi ei kuulnud. Kuna mul aga polnud mingit võimalust tänast koolipäeva päriselt vahele jätta, siis ajasin end 10 paiku üles – Imre viis mu autoga linna ära.

Koolis toimus infotund välismaise praktika võimaluste kohta. Kandideerimise aeg algab lähipäevil ning Annikaga otsustasime, et proovime pääseda fotopraktikale Hispaaniasse või Portugali. Annikaga oleks hea Hispaaniasse minna ka – ta oskavat koguni hispaania keelt! Hiljem aitasin Lisettel, Getril, Kertul ja Annikal filmi ilmutada, aga iseenda tööde osas olin passiivne. Oli selline mõnus rahulik koolipäev.

Vahemikuks 16:00-17:45 olin esimest korda broneerinud endale kooli stuudio, kuhu tuli modelliks õde Kaidi koos oma Tambetiga. Tegin nende abiga natuke portfooliot Elina aines ning lisaks pildistasime jõulumeeleolus pilte. Kuigi ma neid pilte siin ei näita (sõbrad näevad, kui külla tulevad), teadke, et need tulid väga armsad!

DSC_2931Pärast seda viis buss number 5 mind Laulauväljaku peatusesse, kus kohtusin siin postituses juba korduvalt mainitud Elinaga, et sisuliselt saada 1,5 tundi erakoolitust ürituste pildistamise alal! Nimelt oli ta sihtasutus Innove peol fotograaf ning tohtis sinna ka paar õpilast kaasa võtta (algselt pidi lisaks mulle veel Karin tulema, aga ta oli täna tõbine). Põnevad valgustingimused ja palju pikkades õhtukleitides naisi – sain ise klõpsutada ja Elinale grupipildi ajal korra helestit ka hoida. Väga kasulikult veedetud aeg, mis lendas meeletu kiirusega. Oleksin tahtnud kauemakski jääda, kuid paraku on ööpäevas ainult 24 tundi ning millagi tuli ka laupäeval toimuva Eesti naiste pokkeriliiga finaalürituse korraldamisega tegeleda.

Sel eesmärgil suundusime Imrega poole üheksa paiku Solarise Chi’sse, kus kohtusime Kristi ja Antiga, et meeletu kogus naisteliiga auhindu saavutatavate kohtade vahel ära jagada (vahemärkusena olgu mainitud, et kuigi meil oli omavahel mõnus ja töötasime päris tõhusalt, siis söögikohana ma seda ei soovitaks, sest ettekandjad kõigepealt ei pööranud meile pikka aega mingit tähelepanu, toitu tuli kaua oodata ning kui see lõpuks saabus, oli ta jahtunud, meilt võeti küll viimased joogitellimused, kuid paari minuti pärast tuli ettekandja tagasi teatega, et tegelikult oli kassa juba suletuNaisteliigad ning meie viimase tellimuse täitmise asemel on tal meile pakkuda vaid arve). Kuna Chi pandi kinni, aga meil oli veel umbes 15 auhinna saatus otsustamata, ning muud jutud puhta rääkimata, siis jätkasime tööd Kristi ja Anti juures kodus. Ühe paiku jõudisme lõpuks oma koju ka.

Niisiis arenes peavalupäevale järgnenud viie unetunniga piirunud öö pealt selline supermõnusate emotsioonidega päev, mida ei raatsi kohe äragi lõpetada! (Sellest ka see kiirkokkuvõte kell 2 öösel).

Ahjaa, päeva jooksul tekkis aparaadi sisse 250+ pilti ja ma tahaks neid kõiki kohe redigeerima hakata. Tahtejõuga lükkan selle töö siiski pühapäevaks, sest täna ja laupäeval on olulisem tegeleda naisteliigaga!

Paf Live Marine Cup ja fotoõpilase rõõmud

Jälle üks huvitav koolinädal möödas! Aega napib ja kuigi iga päev varastan uneajast tublisti lisatunde, siis siia kirjutada pole ikkagi jõudnud.

Ma isegi enam vist ei mäleta kõike, mida me vahepeal oleme teinud!

Nädalavahetusel toimus Paf Live Marine Cup ehk väike pokkerikruiis Rootsi ja tagasi. Kohtusime paljude pokkerisõpradega, kellest mitmeid polnud üle mõistuse kaua näinud ja meil oli nendega väga lõbus. Omavahel olles oli täitsa romantiline ja tore veel lisaks. Rootsi pinnal ei läinud me teistega linna peale, vaid magasime kaua ja siis lihtsalt jalutasime paar tunnikest sadama lähedal, tegime sügispilte ning külastasime toidupoodi.

  Rootsis (1 of 1)-4Rootsis (1 of 1)-5Rootsis (1 of 1)-2Rootsis (1 of 1)Rootsis (1 of 1)-3Rootsis (1 of 1)-6

Esmaspäeval sain väikse egolaksu oma kompositsiooni tunnis tehtud ettekande järelkajadest (lisaks õpetajale sain positiivset vastukaja ka kaasõpilastelt), kuigi mulle endale tundus, et ma väheke kiirustasin ja pärast tuli mitu asja meelde, mis täitsa rääkimata jäid või pealiskaudsed olid.  Teemaks oli mul kadreerimine ja see on tegelikult äärmiselt lai ning tähtis asi! Teiste ettekanded olid ka head ja üdse on nii huvitav kuulata-vaadata, kui erinevalt inimesed oma töid tutvustavad või teemasid avavad.

Kolmapäeval laenasin sõbra käest pikaajaliseks kasutamiseks, kuni tagasinõudmise või tüdinemiseni, kaks analoogkaamerat! Veel pole pilti teinud nendega, sest kardetavasti eeldavad nad päevavalgust, aga seni oleme kohtunud vaid pimedas. Homme loodan esimesed klõpsud teha!

fotokad

Seoses TPT 100. sünnipäevaga vahetatakse järgmisel nädalal koolis välja seintel eksponeeritud eelmiste kursuste fotod meie klassi piltide vastu. Sel nädalal käis siis juba esmaspäevast alates agar näitusepiltide valimine ning täna alustati trükkimisega. Minu õnneks juhtus minu pildiga “Peotäis sügist” sedasi, et printerisse läks kogemata käsk teha raamistatud foto, aga kuna nii polnud ette nähtud, trükiti uus ja ma võisin selle “untsuläinud” pildi koju võtta. Kinkisin oma esimese nii suure väljatrükitud foto koos raamiga, mille koduteel ostsin, Imrele.

Hiljem muidugi selgus, et kuigi fotopaberi mõõdud on 29,7 x 42, siis raame müüakse suurusele 30X40. Niisiis jäi pildi alla ning üles üsna tobe valge äär ning meile Imrega tundub, et see on vähem häriv, kui pilti vaadata püstipidi (Anett on täpselt vastupidisel arvamusel).peotäis sügist

Stuudios katsetasime RGB lampe ja tegime värvilisi varje. Lisaks koolitööle aga kasutasin juhust ja taaslõime oma tänase erilise töögrupiga (mina, Karolin, Kaija ja Annika) järgneva lapsepõlvepildi:Annika Kairit Kaija Annika, Kairit, Kaija 2 (1 of 1)Annika, Kairit ja Kaija – pildi tegi Karolin ning järeltöötles Kairit.

Ja sel ajal, kui mina koolis olin, ostis Imre mulle uue kaamera ära!

Tervitused kõigile toredatele inimestele!

Koolinädal läbi, naisteliigas 2. turniir täna

Seekord lõppes mu koolinädal kahjuks eriti kiiresti, kolmapäeval tabas mind teises tunnis kohutav peavalu, võtsin tableti sisse ja pidasin lõunani vastu, aga siis andsin alla. Magasin kodus õhtuni, siis tegin natuke tööd, korsitasin tube, pahteldasin (loodetavasti eelviimast korda) esiku seina ja läksin varakult magama.

Hommikul ärkasin äratuskella peale ja tundsin, et pea valutab jälle. Ei hakanud end tükkideks kiskuma, tablett sisse ja uuesti magama. Alles pärastlõunaks on peavalu, mis tundub olevat seotud migi kaelanärviga, taandunud. Samas olen loid, nagu pärast tugevamat migreeni, ja kurgus on mingi väiksemat sorti tulekahju. Õues on nii ilus ilm ja kuna mul otseselt palavikku pole, siis plaanin ikkagi vasti jalutama minna!

Mu selle sügise teine projekt kooli kõrval – Eesti naiste pokkeriliiga – on endale saanud mõned prisked tunnikesed läbirääkimiste, koosolekute ja artiklite kirjutamise aega ja juba homsest tuleb hakata ka punktiarvestust pidama. Kristil on ilmselt sponsorite otsimisele seni üsna sama aeg kulunud. Juba praegu võib hõisata, et auhinnafond saab ilmselt vähemalt sama suur, kui  eelmisel aastal, ja ehk isegi kopsakam – seda peamiselt tänu Kristi ja Anneli aktiivsusele. Olemaks kursis kõigega, mis selle aasta naisteliigat puudutab, liitu meie FB üritusega!

Tänu mu armsatele klassikaaslastele, kes mu pea ühehäälselt klassivanemaks hääletasid (ainult Annika hoidis oma käe ilusti all, sest teadis, et ma tegelikult pole sellest kohast huvitatud), olin kohustatud esmaspäeval osalema TPT Õpilasesinduse üldkoosolekul. Kaks tundi sellest koosolekust kulus Uku Visnapuu koolituse tähe all koostöö õppimisele ja lõpuks anti ülevaade koolis lähiajal toimuvatest üritustest.

Kuigi olin suhteliselt vähemotiveeritud ja tõrksa eelsuhtumisega, kujunes see tegelikult üsna lõbusaks ja ehk isegi veidi kasulikult veedetud ajaks. Näiteks ehitasime 25 minutit koos vanuseliselt mu pojaks sobivate noormeestega spagettidest ja vahukommidest võimalikult kõrget torni ja see oli tõesti väga meeleolukoas ettevõtmine. Lisaks nüüd vähemalt tunnen koolis veel mõnda nägu lisaks oma kursusele ning oman pisut rohkem infot koolis olemasolevate tegevusvõimaluste ja probleemide  kohta.

Tõnis ja Marco

Tõnis ja Marco tööhoos

Õppetöö alal mässasime sel nädalal aktiivselt välkude ja püsivalguse teemadega ning tegime erineva valgusega portree- ja siluett-pilte ning eksperimentaalportreesid.

Annika kollase varjuga

Annika kollase vihmavarjuga

Kõikidele Imre fännidele annan aga teada, et ta peaks vähemalt teoreetiliselt PokerStarsis kõvasti punkte koguma ja ta ei saa olulistel põhjustel blogisse kirjutada praegu.

Kass klaviatuuril (1 of 1)

Imre Nässuga

Vaba pärastlõuna

Asjaolude sunnil pidin täna koolist varem lahkuma. Teoreetilise poole istusin ilusti pingis, aga praktilisse tundi enam ei jõudnud.  Tegelikult ega mul poleks seal ka palju teha olnud, sest viisin lõuna ajal oma fotoka puhastusse ja objektiivi ülevaatusesse. Sellest tulenevalt pole mul tänasest päevast teile ka ühtegi uut pilti näidata.

Küll saan ma aga tutvustada teile osakest oma klassist! Vaadake hoolega, sest need ongi tulevased Eesti fotograafia tipptegijad! Teisipäeval tegime enam kui poole klassiga spontaanse ühise lõunapausi Mac’is.suur söögivahetund

Fotoaparaadi puudumisest tingitud tühiku täitsin aga täna Naisteliiga organiseerimisega. Vahepeal sai veel üks ametlik dokumentide värk korda aetud ning kahetunnine pärastlõunauinak kulus ka marjaks – tegelikult mulle ajutiselt kiired ja tegusad ajad täitsa meeldivad!

Oh seda naisteliigat!

Kui ma eile kohu jõudsin ja lõpuks arvuti avasin, ootasid mind FB-s kaks privaatsõnumit teemal Eesti Naiste Pokkeriliiga 2015 ning kumbki neist ei olnud tavaline: “Kle, millal naisteliiga pihta hakkab?”. Üks oli hoopiski konkreetne sponsor- ja koostööpakkumine ning teine oli konkreetne koostööpakkumine ja lubadus sponsoreid juurde otsima hakata!

Naisteliiga ajalugu on lühidalt selline, et koos paari sõbranna tugeva toetusega sai esimene Naisteliiga läbi viidud 2009. aastal ning kuigi eelmisel aastal juhtisid ürituse korraldamist minu asemel erandkorras Kelly Limonova ja Kristi Kirs, siis peamiselt on seda liigat seostatud minu nimega ja mulle endale on ta ka nagu oma laps!

Mõtlesin tunni ja mõtlesin isegi kaks tundi, et kas ma tahan ning jõuan seda üritust praegu kooli kõrvalt vedada.  Kelly on Hispaanias ja seda asja kaugjuhtimise teel ajada tundub keerulisevõitu, Kristi üksi ka ei taha/jaksa. Lõpuks sain aru, et ma ei raatsi asja ju tegemata ka jätta. Traditsioone peab austama!

Täna tegin paar telefonikõnet ning osalesin ühel välkkoosolekul, mille tulemustena julgen öelda, et kondikava sai kahe peasponsoriga enam-vähem paika ning igakülgset abi ootavateks naisteliiga vedajataks oleme seekord mina ja Kristi. Loodetavasti esmaspäeval saab juba hakata täpsemat infot avalikustama.

Mingis mõttes ajalooline päev minu õpingutes oli täna paraku ka: esimest korda tundsin, et koolipäev võiks juba läbi saada. Mitte, et õpitu (erinevad objektiivid ja välgud) oleks kuidagi ebahuvitav või vähetähtis tundunud, pigem vastupidi, aga lihtsalt mingi imelik unisus ja loidus oli kallal. Imre on juba paar päeva kodus haige, äkki on mul ka miski tõbi algamas? Seda küll nüüd vaja poleks! Teiselt poolt võis olla asi selles, et eile oli koolis ülimalt intensiivne päev, kus õppisime palju, käisime ühes väikeses vanalinna koolis lapsi pildistamas ning tegime mitmeid ülesandeid linnaruumis. Lisaks magasin täitsa oma lollusest viimastel öödel ainult 5 tundi (per öö). Eks see kõik peab ju mingil moel tagasilöögi andma.

Mis puutub sellesse koolilaste pildistamisesse, siis kahjuks läks mul asi täitsa nässu! Lastega suhelda ja neid pildile sättida – see oli meeldiv ja kerge osa, aga kõigepealt ei saanud ma lisavälku tööle ja kui see juhtus, siis unustasin ISO muuta ja isegi kui kõik tundus lõpuks paigas ja kaamera ekraanil piltki täitsa ilus, siis koju jõudes avastasin ikkagi udususe! 🙁 Ise ma küll selliste piltide eest raha ei tahaks välja käia, kuigi oma lapse piltide eest ikka maksaksin, sest väikesed inimesed ise on seal nii armsad!

Nendest koolilastest tehtud pilte ei saa ma arusaadavatel põhjustel siia üles riputada, kuid näitan teile lõpetuseks pilti, mille tegin meile antud teise ülesande raames. Selles oli vaja kõnetada tänaval meeldivat/sobivat/suvalist  inimest ja teha foto kirjeldamaks mingit selle inimese tavapärast tegevust. Leidsin modelliks kena noore naise, kes pidavat vanalinnas tihtilugu oma koerakesega jalutama, ja ta oli lahkesti nõus, et fotoõpilane temast paar klõpsu teeb. Aitäh!

Neiu koera ja vihmavarjuga