archive.phpj Imre Leibold
archive.php

Posts Tagged ‘Imre Leibold’

2017. aasta oli minu jaoks väga tore aasta, võib-olla isegi üks toredamaid mu elus!
Imrega suhted on endiselt armastavad (hooti ka kuumad) ja turvalised, lastega kulges pea kõik rahulikult (nad on kasvanud arukateks ja iseseisvateks), sõbrad ning sugulased olid taustal ilusti olemas ja ma sain neid töö kõrvalt tegelikult täitsa palju kallistada ka.
Aga täna täitus mul esimene tööaasta Rahvusringhäälingu fotograafina ja aasta kokkuvõttena tuleb tõdeda, et selle aasta märksõnaks oligi otsast lõpuni “töö”.  Eriti rasvase punkti pani 31. detsembri tööpäev, mis kestis 8:30 hommikust viimase pildi ärasaatmiseni 1. jaanuaril kell 1:24 ning arvutikaane sulgemisega kell 1:30.
Auhinnaks aga selline vaatemäng!
Minu eelnevat 13-aastast kodus töötamise kogemust (millest pokkeriaega keelduvad paljud muidugi üldse tööks nimetamast) arvestades oli uue elukorraldusega harjumine põnev ja päris alguses hirmutav, aga osutus hämmastavalt lihtsaks. Ainult varahommikused ärkamised või “mul-oleks-neid-täna-tehtud-pilte-eile-(või hiljemalt 5 minuti pärast)-vaja” palved on teinekord keerulised.
Järgmiseks aastaks on nüüd nii, et tunnen end telemajas juba päris koduselt, mul oma stuudiourgas (mida kolleeg Silver kutsub liivakastiks), mul on toredad osakonnakaaslased ja hästi palju teisi toredaid kaastöötajaid teistes osakondades ning natukene tunnen inimesi juba ka ERR-i raadiotes ja portaalides.
Ma pildistasin eelmisel aastal väga paljusid ägedaid inimesi ja üritusi – ilma selle töökohata poleks erinevate ja Eestis nii tuntud inimeste pildistamine sellises koguses isegi unistustesse mahtunud!
Siikohal mainin ära kõige armsamad projektid, milles ma ERR-i fotograafina osalesin.
Kõige-kõige projektiks minu mätta otsast kuulutan “Diktorid, mis kestis mitu kuud, seal oli soe ja tegus meeskond ning mulle avanes võimalus grimmiruumis ja fotoaparaadi kaudu suhelda nii paljude Eesti näitlejatega. Pean ennast päris suureks teatrisõbraks (kuigi ma ei käi seal siiski nii tihti, kui sooviksin), olin mitmeid projektis  osalenuid laval näinud ja ilmselt just seetõttu olid need diktoriitekstide salvestamise päevad nii head ja oodatud.

Aasta lõpus pildistasin saate “Aasta säravaimad tähed” valmimist.

See oli minu arvates kõige ilusam saade, mis ETV-s 2017. aastal tehti! Saku mõis on ilus, aga võtteplats tehti lisamööbli, lillede, tulede ja küünalde abil lausa imeliseks, meie saatejuhid näevad ka muidu kenad välja, aga selle saate jaoks olid nad oma kleitides, ülikondades ja meigiga lausa hingematvalt kaunid, intervjuud olid parajalt pikad ja sisukad, külaliste valik mitmekesine. Tõesti soovitan järele vaadata!
Veel jäid eriliselt meelde “Eesti Laul”, kus on käivitunud juba 2018. aasta karussell, ja “Jõulutunnel”.
Regulaarsetest saadetest meeldisid mulle fotograafina enim “Kontakt”, “Hommik Anuga” ja “Kirjandusministeerium”. “Lauluga maale” oli mulle endale hästi tore kogemus, sest võtsin enamasti Imre kaasa ja tänu sellele saime suvel päris palju mööda Eestit ringi sõita ja sattusime väga armsatesse  kohtadesse. Näiteks filmiti üks saade Kohtla-Nõmme kultuurimaja juures, kuhu sai minu vanaema ja vanaisa endisest koduaknast piiluda ja kus ma päris lapsena vanaisaga jalutamas olen käinud.
Lisaks kuulub mu süda algusest peale lastesaadetele – selle tiimi tegemiste pildistamine teeb päeva alati säravaks! Seriaalide pildistamine ei ole fotograafile mugav, sest seal pole kellelgi aega ja ruumi poseerimiseks, pildid tuleb kätte saada proovide käigus ja võtte vaheajal, mil laual on segavad paberid või kaadris “valed inimesed”, aga selle korvab reeglina võtteplatsi meeleolu, tegijate huumor ja ühtekuuluvustunne, mistõttu tahaksin isegi rohkem sellistel võtetel käia.
Samas tuleb töö osas tunnistada, et mõnikord tegin ma isegi liiga palju tööd ja vältisin tõsiasja, et inimene peab ka puhkama ja sõpradega suhtlema, liikuma ja mängima. Ei tohi unustada, et liigne agarus on ogarus! Mõnikord sain ma asjadest valesti aru või jõudsin teha liiga vähe eeltööd, lisaks kindlasti põdesin mõne asja pärast liiga palju ja loomulikult mõttetult. Need on tegelikult head õppetunnid, mis aitavad mul loodetavasti sel aastal asju kergemalt võtta!
Aasta jooksul käis minu käe all kogemusi saamas neli praktikanti: Lenka, Remo, Elina ja Miia. No Lenkale polnud ma muidugi sisuliselt mingi juhendaja, tegime lihtsalt minu tööd kahekesi, õppisime ja õpetasime teineteist vaheldumisi.  Ülejäänud kolm vajasid siiski ilmselt ka juhendajat, milleks ma võib-olla liiga valmis ei olnud. Olen noortele kannatlikkuse ja tehtud töö eest tänulik, lisaks õppisin enda kohta nendest kogemusest palju, mistõttu olen ilmselt järgmisteks juhendamisteks paremini eelhäälestatud. Loodetavasti tuleb praktikante ka sel aastal, sest üksi ma ERR-i turunduse ja arhiivi fotovajadusi kaetud ei saa ja portaalide fotograafidel (kellega üksteist ametlikult asendama peaksime) on endalgi piisavalt palju tööd.
Töö osas on niisiis kõik enam-vähem paika loksunud ja ootan selle aasta väljakutseid üsna rahuliku põnevusega. 
Reisimise koha pealt oli aga aasta suhteliselt niru, me ei käinud isegi Las Vegases, rääkimata Austraaliast vmt. Siiski oli meil palju liikumist Eestis, lühike, aga elamusterohke sutsakas Liverpooli (Kalvan lõi just värava, muide!) ja Walesi ning kauaks meeldejääv Rootsi-Norra-Soome reis, kus muuhulgas nägin esimest korda elus virmalisi!
Mida ootan järgmiselt aastalt?
Tegelikult võiks tulla sama mõnus aasta, kui 2017 oli, aga selle vahega, et väljakutse-märksõnaks ei ole enam “töö”.
Samas ei oska või ei julge ma praegu veel kõva häälega välja öelda, et mis selleks märksõnaks siis olema peaks.
Tegime Imrega uueks aastaks plaane, kuid ei andnud lubadusi. Tuleb, mis tuleb, ja loodetavasti on see ikka hea!

Lisaks eelmisel korral mainitud meditatiivsele autosõidule oli meil Viljandis veel mitu kosutavat kogemust.

Grand hotelli vaikus, rahu, restoran ja sviit kohtlesid meid kenasti, Ugala “Duetid” pakkusid ühtemoodi hea elamuse nii naerulihastele kui ka hingele (näiteks olen veelgi kindlam kahes asjas: meil on vaja tantsukursustega jätkata ning elukaaslaste sarnane huumoritunnetus on perekonna püsimise üks tugisammastest).

Punktiks Viljandi i-l oli muidugi õhtune paaride turniir Viljandi mõttemängude klubis. Tänan kõiki, kes sel õhtul kohal olid! Tore koht, kuhu tuleme ilmselt sel aastal veelgi.

Aprillis ootavad meie pere täiskasvanuid pokkeris ees päris põnevad ettevõtmised ja muuhulgas kustun teid teisipäeviti osalema Eksootiliste mängude õhtutel  Grand Prix kasiinos. Ma usun, et meil saab seal tore olema! Kuigi Imre, kes pidas terve talve, vaatamata minu ja laste pingutustele teda kõikvõimalikesse haigustesse nakatada, vapralt vastu, on hetkel nii totaalselt tõbine, et teda on lausa hale vaadata! Loodetavasti õnnestub tal teisipäeva õhtuks mingigi vorm saavutada, sest see oleks küll väga kurb, kui ta ise oma erimängude esimesest RAZZ turniirist kõrvale peaks jääma.

Ja kui rääkida veel natuke minu hobist ehk naisteturniiridest, siis vähemalt täna sain kolmest turniirist kahel selle va 55-dollarilise pileti kätte, loodetavasti läheb ka põhituriiril oluliselt paremini kui eelmisel nädalal.

Reklaam: Intervjuu Madis Müüriga peaks Postimehe pokkerinurgas ilmuma juba esmaspäeval!

Oli see vast aasta!

Osati oma soovil, kuid paljuski ka endast sõltumatult, oli tegemist raske, aga huvitava aastaga.
Kõike kokku võttes pean tunnistama, et kuigi püüdsin, jäid paar asja mu hingele kriipima.
Kõige rohkem tunnen süümepiinu sõpradega suhtlemise osas.
Ühelt poolt on paratamatu, et mõned sõbrad/tuttavad jäävad aastatega tahaplaanile ja kerkivad esile uued, kuid sel aastal olin selles, et vanad sõbrad unarusse jäid, eelkõige ise süüdi.
Tean, et nad ei heidaks mulle seda isegi ette, kui nad teaks, mille kõigega ma nende küllakutsumise või neile isegi tähtpäevadel helistamise asemel tegelesin, sest kõigil meil on aeg-ajalt probleeme, mis nõuavad kogu aega ja tähelepanu. Siiski on mul tunne, et piisavalt suure tahtmise korral oleks ma saanud sõprade jaoks rohkem aega näpistada. Seejuures pole üldse välistatud, et ma ise olin kõige suurem kaotaja, sest nagu me teame, siis jagatud mure on poole väiksem ning võib-olla oleks mõni asi sõprade toel lihtsam taluda olnud.
Niisiis on üsna selge, milline on minu soov järgmiseks aastaks: veeta rohkem aega koos sõpradega!
Teised kripeldavad asjad on teada vaid kitsale ringile ja neid ma siia kirja ei pane.
Kes teab, see teab ja vaikib;)!

Positiivsemalt rääkides oli aastas muidugi hoopis rohkem seda, tänu millele saab rahul, õnnelik ja uhke olla.

 

Ma olen õnnelik ja rahul, sest mul on …

1) …mu abielu.
Kirjeldamaks seda, kui mõistev, hoolitsev, kaasamõtlev, alati toetav ja just minule sobiv kaaslane Imre on, pole mul lihtsalt piisavalt kirjanduslikku annet.

2) …mu lapsed.
Mu mure ja mu rõõm üheskoos! Iga aastaga on tegemist üha vähem laste ja hoopis rohkem iseseisvate, väga tugevate isiksustega. Nad arenevad meeletu kiirusega ja aeg-ajalt tundub, et ma ei suuda sellega sammu pidada. Ma ei saa neilt ära võtta nende murdeeaga kaasnevat maailmavalu (õnneks ma vähemalt mäletan, et laps olla pole sugugi nii lihtne, kui siit kaugemalt vaadates suurena tunduda võib) ja see teeb endale haiget. Igasse päeva oskavad nad luua olukordi, mida uneski ette näha ei oska ja iga päev üllatavad nad mind millegi sellisega, mille jaoks arvasin nad olevat alles liiga väikesed või rumalad. Ja iga päev mingil hetkel ütlevad nad midagi sellist, mis näitab nende ootamatut küpsust või hoopis süütut lapsemeelsust, mõlemad äratundmised on ema jaoks võrdselt armsad!

3) …mu töö.
Olen kõik muud ametid hüljanud ja töötan PokerStars Eesti sotsiaalmeedia vabakutselise konsultandina. Lühidalt ma teen tööna asju, mida ma teeksin hea meelega ka tasuta (ja olen aastaid teinudki), aga seda hetkel minu jaoks täitsa piisava tasu eest. Mul pole kontorit, mul pole kellast-kellani tööd, mu ülemus tunneb mu vastu huvi 2-3 korda kuus ja mu kohustuseks on vahendada Eesti mängijatele PokerStarsiga seotud uudiseid.
Mulle iseendale meeldib kursis olla, kuidas Eesti mängijatel suurtel pokkeriturniiridel läheb, mind ennast huvitavad pokkerikampaaniad ja eripakkumised, mulle tohutult meeldib mängijatega suhelda ja see ongi nüüd mu töö! Ma tõesti ei oska hetkel rahateenimiseks midagi paremat välja mõelda! Uuest aastast tuleb ülesandeid küll oluliselt juurde, kuid see ei muuda töö sisu.

4) …mu hobid.
* Pokker oli kogu aasta täielikult hobiks taandunud, sest kuigi mängisin peaaegu iga päev, siis ei suutnud ma pooltel kuudel aastas PokerStarsis isegi VIP Silver taset saavutada. Arvestust ma oma sissemaksete ja võitude kohta ei pidanud, suurem osa ajast ei kasutanud ka abiprogramme. Järgmisel aastal tahaks pokkerisse jälle natuke professionaalsemalt suhtuma hakata ja natuke lisaraha ka teenida, seega lubasin endale, et hakkan taas korralikult statistikat koguma, mängu õppima ja analüüsima.
* Reisimine. Selle aasta vahvamad reisid olid perereis Apuuliasse (Itaalia) ja meie iga-aastase WSOP reisi California osa.
* Fotograafia on kahjuks taandunud. Klambri lahkumisega Kanadasse kaotasin sel alal juhendaja ning õppimise osas on asi suhteliselt soiku jäänud, vajadusel pilte ikka veel teen.
* Käsitöö on see-eest hakanud tagasi tulema, kuigi aega kipub selleks siiski väheks jääma.
* Mõnusaks sportlikuks harrastuseks oli meil Imrega sel aastal pikalt igaõhtune tunniajaline kõndimine. Küllap see tuleb taaselustada, kui õues jälle veidi normaalsemaid kraade antakse.
* Tantsukursused said detsembris otsa, aga küllap tekitame aasta alguses endale jälle uued. Mõneti on see nukker, kuidas ma kõik sammud suudan ära unustada ja sassi ajada ja selge see, et ega tantsimine minusugusele rütmitajuta poolkurdile hobina ehk väga ei sobigi, aga samas on selle harrastuse oluliseks aspektiks hoopis võimalus iga nädal kahekesi poolteist tundi segamatult teineteise embuses olla ja sügavalt silma vaadata, ilma et keegi meid otseselt imelikeks peaks. Niisiis on tegemist emotsionaalselt väga toreda ja vajaliku ettevõtmisega.

5) …mu sugulased, sõbrad ja tuttavad.
Olen tänulik kõigile, kes on mind sel aastal naeratama pannud ja loodan, et olen suutnud enamasti samaga vastata!
Teid on palju ja te kõik olete igaüks omal erilisel viisil mulle väga tähtsad!

Nägemiseni, Tallinn!

Läheb sõiduks!

Meie asume igatahes kohe-kohe teele, et võtta suund vennasvabariigi pealinnale Riiale, kus toimub PokerStarsi lähimineviku ning -tuleviku suurim turniirifestival Eureka Poker Tour.

Mina erilisi mänguplaane ei pea, peaksin eelkõige tegelema oma töö ning eestlastele kaasaelamisega. Imre seevastu loodan mitmele turniirile saata juba alates satelliitidest.

Lõunasöök veel täna koduses Pränus ning siis juba edasi oma hotelli Radisson Blu Elizabete Riga!

Ootame rohkelt eestlasi meiega lähipäevil liituma ning see, kes kohal, andku teada meie telefonidel, meiliga, Twitteris või Facebookis. Teeme sellest ühe mõnusa eestlaste väljasõidu ja tuleme tagasi hästi palju rikkamatena!

Niisiis kohtumiseni Riias või internetis!

Täna ka esimene naisteliiga turniir, loodetavasti on net ei jukerda ja saan kaasa mängida!

 

Pokkerialaselt oli kuu ühelt poolt hea ja teiselt poolt kehvake. Hea oli selles mõttes, et vaatasin ära 3 pokkeri õppevideot, mida on umbes sama palju kui eelmise aastaga kokku. Lugesin eestikeelse Mindset’i peaaegu lõpuni, külastasin tihti foorumit ning tegin (eriti naisteturniiride) laudades vastatse kohta kordades enam märkmeid kui varem.

Rahalises küljes see kahjuks ei peegeldu :(. Kuu ajaga mängisin maha 89,98 dollarit.

Tõsi järgmisesse kuusse jäi mängimiseks veel üks 108$ turniiripilet, mis selle kuu arvestuses kajastub kui  -5,5$ ning boonustena sain 50$, mis teeb kokku isegi imepisikese plussi, aga siiski… Sellise tubli töö juures oleks lootunud paremat rahalist tulemust. Samas eks see ole pokker ning turniiridele keskendumisega on mul endiselt ülisuured raskused. Alustan hoogsalt, jälgin mängu, teen märkmeid, aga pikkage turniiride keskfaasis, mida ma naganii halvemini mängin, tüdinen laua jälgimisest, avan kõrvale mõne mullimängu või “hängin näoraamatus” ja PokerNewsis, uus huvi mängu vastu tekib taas juhul, kui turniiril sügavamale jõuan, aga sed ei juhtu just liiga tihti. Siiski pean märkima, et pühapäevased naisteturniirid, mis on minu kõige kallimad ja olulisemad turnad nädalas, olid jaanuaris taaskord seotud ka korraliku ebaõnnega ja ma siis loodan, et kogusin kõvasti “karmat” järgmisteks kuudeks.

Mida ma üldse mängisin?

Naisteturniirid:

* 5 x naiste pühapäevaturniiri Starsis maskumusega 55$ ja ainult ühel neist jõudsin rahadesse! – 185$

* 17 x 11$, tulemusega:  -22$

* 46 x 5,5$, tulemusega:  -15,46$

* 2 x 4$ EMV Naisteturniiri satikat Trios: -8$

* 8 x 2,2$ Rebuy, tulemusega: +58,40 $

* 38 x turniire sissemaksuga 0,5-1,5, tulemusega: +43,23$

* 4x 500FPP freerolle, tulemusega: +110$

Kahju, et ma nii vähe FPP-sid kogun kuu jooksul, sest tundub, et nende rahaksvahetamine (ka eelmise aasta tulemusi vaadates) on minu jaoks kõige kasumlikum.

Naisteturniirid kokku: – 18,83$

 

Sit’n’Go Fifty Starsis (Turniir sarnaned Double or Nothing turniirile. Turniir lõpeb, kui kümnest mängijast jääb järgi 5 ja siis kõigepealt saadakse tagasi sissemaks ja ülejäänud raha läheb jagamisele vastavalt turniiri lõpuks kogutud mängumärkidele)

33 x 7$ sissemaksuga tavastruktuuriga turniire, tulemusega:+28,72$

283 x 7$ sissemaksuga turboturniire, tulemusega +94,43$

1x 7$ sissemaksuga Knockout turniir; tulemusega: +3,74$

Singlid kokku: +126,89$

 

Mitmelauaturniirid (peamiselt Starsis, aga mõned ka Pafis ja Trios):

33 x 11$, tulemusega: -222,88$

6 x 8,8$, tulemusega: -8,52$

1 x 7,5$, tulemusega: -7,5$

8 x 5,5$, tulemusega:  +5,63 (+ lisaks pilet väärtusega 108$)

14x 2,2$ kuni 4,4$, tulemusega: +38,97$

MTT-d kõik kokku: -194,3$

Lisaks kogutud boonust Starsis 20$ ja Naisteliiga edetabelikoha eest peaks peagi laekuma ilmselt 30$.

 

TrioBet Live - Imre ja Ilona

LIVE pokker: Triobet Live algul kohustusena tundunud otseülekande tegemine oli lõpuks äärmiselt meeldiv, kuna Imre saavutas seal 2.koha ja nagunii oleksin pargis hommikuni passinud. Ainus live-turniir, millel jaanuaris ise osalesin, oli Kelly ja Leemeti heategevuslik sünnipäevaturniir, toetasin 5€-ga kiisusid-kutsusid ning nalja sai nii turniiril kui peale seda.

 

Aga pokker pokkeriks, väga mõnus kuu oli!

Lühidalt: lugesin raamatuid (4 tükki!), käisime perega ja imrega kahekesi kinos (Saabastega kass, Artist, Lohetätoveeringuga tüdruk) ja vaatasime ka kodus paari filmi, kudusin kõigile pere meestele soojad mütsid, sai käidud Kelly ka Leemeti kauaks-kauaks meeldejääval sünnipäeval, lumi tuli maha ja valgeks läks maa, külma on põnevusttekitavalt palju (ise tuvastasime -18 kraadi täna hommikul näiteks, aga kuskil Eestis olevat olnud lausa -29), ema juures oli mõnus päev, kui käisime koos õe perega seal Kuivoja menüü uusi toite proovimas ja isegi kehakaal ei tõusnud sellele ja mõnele teisele üritusele vaatamata kuu jooksul mitte grammigi, üles esikusse ostsime kena raamaturiiuli, meie pea 2 aastat rikkis olnud saunakerise asemele sai uus ostetud, saunas suurpuhastus tehtud ja pärast seda on juba paar korda saunaski käidud, suures toas on lambid laes, tantsukursus algas ja on nii lahe, vabastava hingamise kursuse avalöök oli omapärane kogemus ja ootan juba veebruarikuist uut kohtumist, Kriisikodul on taas natuke raha ka minu tasustamiseks ja ma saan jälle ka oma teist tööd teha.  Elu on lill! Lapsed võiks aga ülejäänud aasta küll tervemad olla (kuni detsembrini polnudki keegi eriti põdenud sel kooliaastal), kuna jaanuari teise poole rikkus suures osas asjaolu, et kogu aeg oli vähemalt 1 lastest haige ning seetõttu kogu perega kodust välja eriti ei pääsenud ja tagatipuks on nad nüüd minu nakatanud ning see on päris rõve haigus (palavikku pole, kuid kõik liigesed valutavad, pea on uimane ja tatti täis, aevastus lendab aevastuse järgi, aga nuusates midagi välja ei tule.)

Kuivoja Puhkekeskuse ahjulõhe

Eileõhtune Olympic versus PokerNews klubide kohtumine oleks ehk olenud lahe üritus, kuid pokkeris on üks reegel: “Mängi pokkerit ainult siis, kui oled selleks mentaalselt parimas vormis ja suudad teha oma A-mängu.”

Kuidas aga läks HU võistlusesse kassike? Pärast 15 tundi kestnud migreenihoogu, väsinult ning vaevatult. Ainus mu soov kogu ürituse vältel oli minna koju magama.

Esimene kohtumine oli Aare O-ga, kes asja lõpuks ka ära võitis. Selle sõbraliku ja suhteliselt kaua kestnud duelli pidasin veel isegi vaimselt ja füüsiliselt vastu.  Võib öelda, et oli Aare päev, tal klappis kõik ning hiljemalt riveriks oli tema käsi minu omast ikka parem ning 2:0 ma tappa sain, see võttis küll aega, aga oli aus.

Kellyga kohtumise ajaks saabus mu peavalu tagasi, kuid mäng oli iseenesest lõbus, sest Kellyga on ikka lõbus üksteisele “komplimente” teha ning ärbelda, et kumb meist kõvem on. 2:1 sain tappa. Minu mäng oli konkreetselt hambutu ning asjad ei sujunud kohe üldse: callisin, kui poleks pidaud ja foldisin oma pooletoobiseid käsi Kelly bluffidele – ta oli seekord kõvasti üle minust igas mõttes. Õnneks Imps vähemalt perekonna seisu hiljem viigistas, võites omakorda Kellyt 2:1.

Kohtumistest Lauri ja Silveriga mäletan väga vähe, peavalu oli jõudnud kasvada sinnamaale, et seda ignoreerida oli võimatu ning pärast seda, kui lasin Lauril end limp re-raise all-in lükkega KQ v AA potti meelitada, murdusin täielikult. Hea mäng, Lauri, võit minu üle 2:0.

Vsiuga mängus mäletan täpselt ühte hetke, kus ta suutis nii 20 sekundiks tekitada minus mingigi mänguisu lausega, et võit minu üle on vormistamise küsimus. Tema tõste peale läksin järgmine käsi all-in ning ta callis parema kaardiga, mis ka vastu pidas (ei mäleta, mis kaardid täpselt olid – aga mul oli vähemalt 1 pilt).

Imrel oli samuti füüsiliselt kehv olla, sest eks ta oli terve öö mind poputanud ja siis veel päev läbi üksi lastega tegelenud, magamata ning mingi algava viirushaigusega kimpus. Lõhidalt leidsime tagasiteel, et oleks pidanud selle õhtu vahele jätma, aga kus sa jätad, kui oled kord juba meeskonda arvatud!

Aga HU on kõie psühholoogilisem mängu üldse, mistõttu väsinult ning motivatsioonita lihtsalt ei saa seda mängida! Mingis muus võistkondlikus vormis võiks veel proovida mingid punktid välja istuda, aga HU-s pead ju võitlema! Seega, õppige minu vigadest ja ärge ronige vähemalt turniirile kehva enesetundega, kui pole mingit võimalust mängida isegi oma B või C mängu!

Aga täna on mul sünnipäev ja ma sain uue ilusa läikivpunase läpaka! Nüüd hakkab postitusi tulema!

Mul on tohutult vedanud, et Sa minu ellu sattusid ning ma soovin Sulle palju ilusaid, õnnelikke aastaid!

Olen kuu aega PLO hi-lo’st puhanud ja otsusega väga rahul. Mu närvid on jälle korras!

Pean tunnistama, et tegelesin selle mänguga mitte niivõrd oma vabast tahtest, vaid pigem Imre soovitustest lähtuvalt ja nii asjast head nahka ikka ei saa. Tulemused kõikusid ühest äärmusest teise ja see häiris mind tohutult. Seetõttu otsustasin kuu aega vaid oma lemmikuid ehk turniire mängida.

Tulemused pole numbrilises mõttes üldse midagi eirit kiiduväärset, oktoobriga teenisin taskuraha 213,60 $, aga enesetunne on hea ja pokkerikindlus taastumas.

Mängisin kuu jooksul täpselt 100 naisteturniiri sissemaksuga 0-55$ ning 105 sooliste piiranguteta turniiri. Naisteturniiridega kogusin üle 250$ plussi, teistega paraku hävisin.

Avastasin, et minu mängustiiliga sobivad vist kõige paremini naisteturniiride satikad. Kahju, et neid nii vähe saadaval on ja veel rohkem kahju on sellest, et sellel 55$ sissemaksuga Starsi pühapäevasel naisteturniiril olen piirdunud vaid “min-cashidega”.

Olen end sidunud järgmiste liigadega:

PokerNews’i Naisteliiga – Olympic Online

PokerNews’i Baltic League  – PokerStars

PokerNews’i Carbon Poker League

PN foorumikasutajate sügisliiga – The Bigger – PokerStars

PN foorumikasutajate sügisliiga-  Sunday Storm – PokerStars

Ja Lisaks on kohe-kohe algamas OPEM viies erinevas toas. Juhuuu!

Novembri plaanin samuti turniiride lainel veeta. Siin ka minu klikitav kalendrileht, koos tervitustega OPEM sponsoritele:

Turniiridega paraku on nii, et regulaarsest cashimisest on vähe – tuleb midagi korralikult ära hittida, siis piisab pikaks ajaks.

Loodan, et hittimise kuu on just alanud!

 

Ma pole kunagi omahast suuremat pidanud, eriti lives ajab see mäng mind suhteliselt hulluks, sest seal lisandub muule segadusele tõsiasi, et ma lihtsalt ei suuda nelja taskukaarti meelde jätta.

Samas, kui vaadata tagasi minu “pokkerikarjääri” algusesse, siis oli Pacific pokkeris kunagi selline promo nagu “Survival Showdown”, kus showdownile jõutud käte eest anti punkte, omahas veel miskipärast topeltpunkte, ning päeva lõpus jagati enim showdowne võtnutele puhast raha. Selle igakordseks edukaks läbimiseks (toimus ca 4 korda kuus) mängisin siis 4 päeva kuus hommikust õhtuni täitsa edukalt 0,5/1 FL Omaha hi-lo 8-max laudu. See on selline nostalgiline värk, sest enam pole ei selliseid promosid ega sedavõrd massiliselt nõrku vastaseid.

No igatahes, tegelikult mulle ju need mängud, kus vaja väikest ja viletsat kaarti püüda (badugi ja razz) ka väga meeldivad, lisaks topitakse seda omahat pidevalt igasugustesse segamängudesse, seega miks mitte see mäng endale paremini selgeks teha, seda enam, et Ameerikas mängitakse omaha hi-lo varianti täitsa talutavatel limiitidel pea kõikides pokkeritubades.

Esimene proovimäng saigi tehtud lives Imrega koos ja lausa ühes lauas Venetiani kasiinos Las Vegases. Tookord mina kaotasin ja Imre siis võitis selle, mille mina olin laiali jaganud, jälle perekonda ringiga tagasi.

Imre tegeleb praegu iseseisvalt aktiivselt PLO hi-lo õppimisega ning pea esimest korda elus hakkasin minagi nüüd koos temaga seda minu jaoks täitsa uut (varasem kogemus siiski limit variandist) mängu õppima. Mina muidugi närvide säästmiseks teen seda oluliselt madalamal limiidil blindidega 5 ja 10 dollarisenti.

Praeguseks on kogunenud 2301 kätt ning mingeid järeldusi teha, et kuidas mul läheb, on enam kui vara. Hoopis olulisem on mängu mõttesse sisse tungida. See võib enamusele tulla üllatusena, kuid ma sisuliselt pole varem tegelenud käte tagantjärgi analüüsimisega, sest kuigi ma olen hiljem oma mängitud käsi mõnikord üle vaadanud, pole ma tegelikult neid mitte analüüsinud, vaid lihtsalt imetlenud või ahastanud, et kuidas läks. Eile vaatasime peale sessi Imrega koos üle mu suuremad potid ning ma tõesti arvan, et sain poole tunniga targemaks, kui ma üksinda tagantjärgi vaatlejana terve elu jooksul saanud olen! Hea õpetaja on hindamatu väärtusega ja ma olen väga õnnelik, et mul selline kodust võtta on!

Konkreetselt toimus see käte ülevaatamine sedasi, et panime käe holdem manageris jooksma ja Imre ütles, mida ta edasi teeks, siis vaatasime mida mina tegin, panime käe seisma, mina põhjendasin miks ja Imre seletas miks mitte ja mis edasi, siis jälle vaatasime, et mida mina tegelikult tegin. Halenaljakal kombel oli päris mitu sellist kätt, kus ma teadsin, mida teha tuleb, kuid lauas, kas siis kiirustades või tildates (!?) toimisin hoopis vastupidi või täitsa ebaloogiliselt. Kuidas selliste mõtteapsudega võidelda? Ilmselgelt sellega, et lõpetada igasuguste kõrvaliste asjadega tegelemine!

Äkki istun juba 2012 ise sellise tähtsa ja targa näoga WSOP PLO8 osavõistluse lauas?!

Imre Leibold WSOP 2011 PLO hi-lo lauas

 

 

Otsing
Kategooriad:
Arhiiv:
  • jaanuar 2018
  • oktoober 2017
  • mai 2017
  • aprill 2017