fotograafia | Elu on lill

Sildiarhiiv: fotograafia

Stuudiosessioon Mariga

Täna teen peamiselt piltidest koosneva postituse.

Veetsime õeraasukesega täna hommikul ligi kaks tundi stuudios. Algul kulus päris palju aega lampide ja pooside sättimise peale, kuid nagu ikka – algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama – lõpp kujunes juba vägagi vabaks ja vallatuks.

Ajast jäi puudu! Seetõttu otsustasime mõne aja pärast uuesti proovida. Püsige lainel!

Ainuke jama on selles, et ma vist jäin õhtu lõpuks haigeks, sest ninast ei käi õhk läbi ning kahtlaselt kehv ja kuum on olla.

Mul ei ole ju aega haiguse jaoks praegu?! Samas parem põdeda nüüd, kui Pokkeri EMV ajal, sest ma sain just täna kinnituse, et mind palgatakse sinna fotograafiks! Juhuuu!

Märtsi mandalad

Märts on hooga käima läinud ning iga päev toimub midagi põnevat: pildistamised, kokkusaamised, kodumaised reisikesed, isegi üks teatrietendus (Endlas “Olga, Irina ja mina”) ja pokkeriturniirist osavõtt on juba selle kalendrikuu tehtud asjade nimekirjas.

Jaanuari ja veebruarikuu võrdlemine näitas, et kui Candy Crushi ei mängi (jaanuaris), siis jääb päris palju rohkem aega arvutivälisteks tegevusteks. Sellest tulenevalt kuulutasin ka märtsi FB-mängudest vabaks ja otsustasin üldse vähem netis viibida. Kui jaanuaris tegelesin lisaajal kudumise ja lugemisega, siis märtsis olen avastanud … värvimise. Kinkisin lapsele sõbrapäevaks värviraamatu ning nüüd olen hoopis ise sellest enam-vähem sõltuvusse sattunud. No loodame, et mandalate värvimise lubatud tervendav mõju

korvab vähemalt ajakaotuse! Huvitavaid mõtteid ning lausa üsna kindlaid tegevusplaane igatahes värvimse ajal tekib ning imelikul kombel olen päris mitut mõtet ka usinasti realiseerima asunud.

Täna näiteks tuli täiesti konkreetne plaan oma portfoolio kokkupanemist alustada ja seda koos ideega, et milline see võiks välja näha. Tegin kiirelt jaotusplaani ära ja sorteerisin ning trükkisin välja mõned varem leitud materjalid, mille põhjal tahan lähiajal väga täpselt väljamõeldud näidispilte tegema hakata.

Kahe modelliga (omaenda õe ja vennaga) alustasin nende näidispiltide asjus kohe ka läbirääkimisi stuudiosessioonide korraldamiseks, ning õega jõudsime lausa meigi- ning stuudioaja broneerimiseni. Tean, et ettevõtmine temaga saab olema lõbus, ja väga loodan, et muuhulgas sünnivad soovitud sisu ja kvaliteediga pildid ikka ka.

Lõpetuseks tahan aga öelda, et kõige tähtsamad on suhted. Mida lähedasemad, seda tähtsamad! Mul on hea meel, et märtsikuu esimesel nädalal oli mul võimalus väga meeldivalt aega veeta nii oma abikaasa, laste, ema kui ka sõpradega, lisaks rääkisin paari tähtsa inimesega pikemalt telefoni teel (mis on eriline seetõttu, et tavaliselt ma pigem ei salli telefonisuhtlust).

Uus tegus nädal on aga juba ootamas – tuleb päris palju sagimist! Juhuuu, ma elan!

Ninavinguspäev

Mine Sa võta kinni, kas sai eile liiga palju vastlakukleid söödud, öösel liiga vähe magatud või olen mingi kurja haiguse algfaasis, aga täna oli selline “kõik veab vihuti päev”.

Hommikul jätsin vaatamata sellele, et Imre oli lubanud oma koosolekule bussiga minna, talle auto ja läksin bussiga kooli. Paraku osutus see täiesti mõttetuks žestiks, sest Imre kodust lahkudes õue peal autot lihtsalt ei märganud (ja läks koosolekule bussiga)! Professor, aga prillid on teil ju ees!

Koolis vahtisin Elinale juhmilt otsa ja olin sunnitud tunnistama, et igasugune teadmine kodusest ülesandest oli mu mälust kustunud ja ma polnud seda seepärast ära teinud. Lisaks ei vaimustunud ma tänastest tunnis antud ülesannetest (ja see polnud ülesannete süü!) ega võtnud pakutavat materjali üldse kuigi avalalat vastu. Alles pärast lõunat ehk esimest kohviannust sain end natuke paremasse vormi ning pärastlõuna koolis sujus juba üsna kenasti.

Koju olin plaaninud minna Imrega koos, kuid selle aja peale, mil minu kool lõppes, oli tema juba koju jõudnud.

Tegin viimase meeeleheitliku katse päevaga midagi asjalikku peale hakata ning otsustasin koduteel Elisast läbi minna, et Aneti vana telefonikaart uue vastu vahetada. Pärast 20-minutilist ootamist selgus, et kaardi võivad nad ju välja vahetada, kuid katki on hoopis telefon. Selle olime ostnud Klickist, seadsin siis oma väsinud sammud sinna. Kuigi minu ees oli vaid üks klient (kes pika nuputamise ja kõikvõimalike asjade mitmekordse vaatamise järel lahkus kauplusest ühtki ostu sooritamata – ilmselgelt oli tegemist minust targema inimesega), ootasin üle 10 minuti. Ootamine oli vajalik selleks, et tütarlaps punases saaks mulle öelda, et tegelikult peaksin minema hoopis Türi tänavale (?!), sest kui ma tahaksin oma garantiiga telefoni parandamist nende poe kaudu nõuda, siis läheb aega vähemalt 2 nädalat. Transport pidi lihtsalt aega võtma. Sellest ma järledan, et Türi tänav asub ilmselt Kärdlas ja nad käivad seal jalgrattaga. No igatahes, lõpptulemusena otsis Netu kodus endale vahepealseks kasutamiseks mingi vana näru telefoni ja mina lähen seda Türi tänavat otsima mingi teine päev.

Mis aga vahepealsetel helgematel päevadel toimunud on?

Eelmisel nädalal nägin lõpuks tunnisituatsioonis ära meie õpetaja Heleni. Ütleme nii, et eelkirjeldused olid värvikamad ning mind ilmselt liiga elevile ajanud, sest minu arust andis ta välja sellise tavalise keskmise õpetaja mõõdu. Mulle nii “äraistumise” mõttes ausalt öeldes meeldivad tunnid, kus peamine aeg kulub aruteludele ning (rolli)mängudele. Rääkisime ettevõtluse vormidest ning arutasime, millega tuleb ettevõtte loomisel arvestada. Sellised asjad vajavad ju mõtlemist küll – eriti, kui on plaan oma ettevõte luua. Teatavasti mul sellist plaani esialgu küll üldse pole ja mingeid päris uusi teadmisi ma tunnist otseselt ka ei saanud (eks ma olen oma varasemas elus majanduse algõpet ja äri- ning asjaõigust teatud määral ju õppinud ka juba).

Elina loomemajanduse tunnid on hoopis rohkem minu teema! Seal me tõpoolest tegeleme asjade, ideede ja mõtetega, millest võib ehk kunagi hiljem fotograafidena kasu olla.

Siis sain ma vahepeal kätte ühe (ja ilmselt viimase) 2015. aasta jõulukingituse. Aitäh, Mona, väga armsad asjad ja mõtted ja ülesanded (fotol purgi sees). Ma võtan iga päev sealt purgist maksimaalselt ühe, et ikka jätkuks kauemaks. Praguseks olen mõelnud sellele, mida ma oskan ja üritanud sõnastada oma suurimat soovi.

Pildist ajendatudna märgin ära, et meie kassid Kessu ja Nässu pole ikka veel omavahel sõpradeks saanud, aga samas on Kessu muutunud oluliselt julgemaks (pildi järgi vist oleks õigem öelda, et ülbemaks) ja veedab mõnikord aega isegi minu süles.

Nädalavahetusel käisime Anetiga dotE moeshow’l, kus tema küll modellina üles ei astunud, aga andsime oma panuse kohviku tarvis viineripirukaid küpsetades ning vaatasime kahekesi teiste esinemist. Harjutasin fotokätt ka, kuid 50mm fixed objektiiv polnud ilmselgelt parim valik selle ürituse tarvis.

Klambritega oleme nüüd juba kaks korda kinos käinud, Imre isegi kolm. Mina nägin filme “Mees, kes jäi ellu” ja “Suur vale”. Esimest vaadates lausa piinlesin, sest ma lihtsalt ei kannata nii suurt hulka veristamisi ja vägivalda ja ebaõnne vaadata ning kohati läks asi nende pääsemistega ikka lausa naeruväärsusteni välja. Aga küllap saab DiCaprio nüüd oma igatsetud Oscari lõpuks kätte. Teise filmi lugu oli huvitav. Majanduskrahhi teema pole mind varem eriti huvitanud ning on seetõttu üsna võõras, aga selles filmis oli arenguid, inimeste mõttekäike ning valede kuhjamist põnev jälgida – niisiis lugu minu hinnangul hea, aga filmielamuse mõttes paraku pigem kõva keskmine, kuid ei midagi hiilgavat.

Päris palju pilte olen vahepeal teinud peagi avatava uue pokkerilehe jaoks, aga sellest räägib Imre teile juba lähiajal ilmselt ise.

Pildistamised ja pokker

Nonii, ongi mu viimasest postitusest nädal möödas! Täna oli imelik päev, enesetundes on korraga koos nii laiskus kui rahutus. Võtan ette sellise lihtsama tegevuse ja kirjutan möödunud nädalast.

Eelmine kord jätsin blogijutu katki selle koha peal, et reedel võib loodetavasti Rahvusooper Estonia FB lehelt ka mõne minu pildi leida. Nüüd saan öelda, et neli fotot sinna tõepoolest ilmusidki ning kuigi kahepäevase pildistamise jooksul mul otseselt ühtki maailmatasemel tippfotot ei sündinud, siis natuke uhke tunne on ikka ning kõige suurem heameel on selle üle, et selline teatri telgitagustes luuramise võimalus mulle üldse osaks langes.

Väga loodan, et selliseid põnevate kohtade ja inimestega seotud kiirprojekte tuleb veel! Tänutäheks saame ühe etenduse piletid ka, kuid me pole Imrega suutnud veel välja valida, et mida me näha tahaks.

Juba mitu päeva on on õues väga sombune ja määrdunud sulailm. Täpselt selline, mille kohta õpetaja Rain ütleb, et parem tõmba tekk üle pea ja maga, head fotot nagunii ei saa. Seega pole ma fotokaga kuigi palju õue tükkinud. Kuid nädala jagu aega tagasi sai koos pojaga ühe solargraafia projektiga alustatud. Meisterdasime Aivar Pihelgase Praktilise fotograafia raamatus toodud õpetuse järgi endale “päikesepurgid” ning hakkasime “päevi püüdma”. Poiss sai oma pildi juba valmis, aga mina veel kannatan natuke. Poja pilt on muidugi uudsusest tulenevalt põnev, kuigi ausalt öeldes ei suuda ma täpselt tõlgendada, mis sinna otseselt jäänud on. Proovisime fotopaberile püütud kujundit kestvamaks muuta nii skänneri kui ka fotoaparaadiga.

Solargraafia (skänneriga)

Solargraafia (kaameraga)

Skänneriga tuli lõpp-pilt oluliselt “kandilisem” ja mulle meeldib seetõttu fotokaga tehtud rohkem. Minu enda päikesepurk on natuke teises kohas ning otsustasin selle jätta veel mõneks nädalaks üles. See lühike aeg, kui kujutis purgist väljavõetud paberile ilmuma hakkab, on igatahes sama põnev nagu laboris piltide ilmutamine! Täitsa võimalik, et proovin päikesepüüki kunagi veel ja siis juba mingis oma aiast põnevamas kohas, kus pikapeale ka veidi enamat kui paar oksakest välja joonistuks. Seni vaadake näiteks neid, mille autoriks Kristian Saks.

Täna oli mul aga tegelikult algselt plaanis kirjutada hoopis meie uuest õpetajast Helenist, kuid paraku jäi tema tund täna ära (õigemini tegi tema tunni asemel oma tunni Elina) ja nii pole ma ikka veel seda väidetavalt koloriitset kuju tundi andmas näinud.

Koolist veel niipalju, et Ivar (värvihalduse õpetaja) tundub endiselt tark ja tubli, kuid esimese tema tunniga saab minu isiklik “salvestuspuhver” täis ning teises pooles ma lihtsalt ei suuda enam pakutavas koguses infot vastu võtta! Peaks talle vist ütlema, et tempo on väheke tormakas, sest mulle ausalt tundub, et ma pole tema tundide lõpuks seal ruumis sugugi ainus kärssavate ajudega tüüp.

Juba eelmisest poolaastast tuttav kompositsiooniõpetaja Marje on kahe esimese nädalaga mind väga positiivselt üllatanud, sest tema Adobe Illustratori tund on minu jaoks täpselt paraja tempoga ning seni väga ladusalt jälgitav. Vabalt võiks niimoodi lausa paar tundi järjest teha, sest see üksainuke möödub ülikiirelt ja ma tõepoolest tahaks programmiga juba rohkem tuttav olla.

Elina esineb loomemajanduse tundides talle omase headusega. Kahe kohtumiskorra jooksul oleme analüüsinud fotograafi elukutse tugevusi, nõrkusi, võimalusi ja ohte, arutlenud selle üle, kus ja kuidas võiks fotograaf enda töid müüa ning püüdnud iseend selles süsteemis positsioneerida. Nende teemade läbivõtmine on vähemalt minu arvates väga oluline!

Elinaga oli meil täna ka üks erialatund, kus rääkisime kontrastidest. Tunni ülesannet sattusin tegema koos Markusega (olin endalegi ootamatult oma fotoka koju unustanud, mistõttu kõik pildid tegime tema omaga).

(Foto: Markus Mikk)

Täna käis meil külas Aarne Saluveer ning temalt saime Otsakooli kalendripiltide tegemise eest igaüks ühe kalendri kingituseks. Vähemalt minu arvates on lõpptulemus päris kena, eriti kui arvestada, et see oli pea meile kõigile esimene selline (grupipiltidega) töö!

Nädalavahetusel käisin pildistamas ka Paf Live turniiri. Võib öelda, et oli selline rutiinsem töö, kus midagi otseselt esile tõsta ei oska, aga midagi päriselt untsu ka ei läinud. Vt. Paf Live galerii.

Õhtuti ja nädalavahetustel olen päris palju toas istunud ning pokkerit mänginud. Täpsemalt olen sel aastal mänginud juba 141 odavama sissemaksuga online-turniiri (nende hulgas on tõsi küll päris palju 1-lauaga Spin and Go turnasid) ja kohe pärast selle kirjatüki valmimist istun jälle laudadesse.

Vaheaja lõppemise valu ja rõõm

Nagu ma juba mõned korrad varem maininud olen, on mul jube ägedad ja särasilmsed klassikaaslased, toredad õpetajad ning tohutult huvitav erialaõpe. Niisiis peaks kooliminek pärast pikka vaheaega olema puhas rõõm! Kahjuks aga harjusin ma selle vaheaja jooksul taas öölooma rütmiga ning hommikul kella peale voodist välja hüpata on meeletu väljakutse.

Samas, koolipäevi on sel poolaastal ainult kolm tükki nädalas (teisipäev, kolmapäev, neljapäev) ning vaid kahel neist tuleb hommikul kaheksaks kohal olla, seega peaks unevõla maksmine pikal nädalavahetusel käkitegu olema ja loodetavasti saan õige rütmi peagi taas kätte.

Kõigepealt võiks muidugi rääkida uutest õpetajatest, sest neid lisandus kolmele senisele juurde veel kolm. Paraku käisin ma sel nädalal ainult ühe uue õpetaja tunnis, sest ühel juhul “oli muud tegemist” (seletan allpool) ning teine alustab meiega vist tegelikult alles järgmisest nädalast.

Niisiis, mida ma arvan õpetaja Ivarist, kes annab meile ainet arvutigraafika/värvihaldus? Esmamulje temast on vastuoluline: ühelt poolt tundub tegemist olevat üsna sooja, targa ning tunniks ilusti ettevalmistatud inimesega, kuid miskipärast oli tema tasast monotoonset juttu jälgida üsna vaevarikas ning mõte läks pidevalt uitama. Äkki oli tegemist lihtsalt sellega, et pole harjunud teooriatundides istuma, aga esimesel korral me veel praktiliste asjadega ei tegelenud. No näis!

Meie teise uue tulija, õpetaja Heleni tundi ma esimesel korral ei jõudnud, sest Elina pakkus meile samaks ajaks välja pildistamisvõimaluse, kuhu ma lihtsalt pidin end vabatahtlikuna välja pakkuma! Nimelt kaks inimest meie klassist said minna pildistama Estonia teatri eesriidetaguseid ettevalmistusi “Aida” esietenduseks. Koju jõudsin sel päevl pärast üheksat õhtul! Homme (reedel) see esietendus toimub ning Rahvusooper Estonia Facebookis on siis ehk lootust mingi postituse juurest äkki isegi mõni minu foto leida. Kusjuures see seiklus pole veel lõppenud, sest lisaks kolmapäeval tehtud piltidele, lähme Kadri ja Annikaga Estoniasse ka selle tähtsa ürituse ajal. Siis on meie ülesandeks jälgida koridorides ning maja juures toimuvat sagimist ning turundusosakonda jooksvalt piltidega varustada. Minu jaoks põhimõtteliselt sama, mida ma teen pokkeri live-ülekannete ajal, kuigi pilte on vaja oluliselt vähem ning neid teeb 3 inimest – usun, et saame hakkama!

Etteruttavalt olgu aga õpetaja kohta öeldud, et klassikaaslastelt kuuldu põhjal, on Heleni näol ilmselt tegemist vägagi värvika persooniga ning mu uudishimu tema tundi oma silma ja kõrvaga külastada on hetkel üsna laes. Järgmisel nädalal siis …

Mis edasi? Täna oleksime tegelikult pidanud kohtuma kolmanda uue õpetaja Margega, kuid miskipärast asendas teda hoopis Rain (ausalt öeldes ma ei pannud tähele, mis põhjusel, aga nii see vaid oli). Seega saime ootamatult otsast otsani foto ja animatsiooniga täidetud päeva.

Ma ei tea, mis imelikud magnettormid või vitamiinipuudus meie klassi täna vaevas, aga olime pea kõik uimased, vahepeal rahutud ning enamasti lihtsalt laisad (antagu mulle üldistus andeks, kui keegi end teisiti tundis, aga miskipärast just selline üldmulje jäi). Vaatamata sellele oli Rain hommikust hilise pärastlõunani reibas ja täis õpetamistahet! Vaatasin tema sahmimist meile animatsioonialaste teadmiste ja multikahuvi süstimisel ning lihtsalt imestasin. Kust see mees küll oma energia võtab?!

Pärastlõunal tegime Annikaga natuke tootefoto ja pokeh’ katsetusi, mille tulemusena sündis näiteks selline pilt:

Selle kunnipaariga täna lõpetangi ja ülehomme pildistan muide taas üle pika aja Paf Live pokkeriturniiri. Kohtumiseni, pokkerisõbrad!

Aasta esimese nädala pildid

Uue aasta lubadustega läks nii nagu ikka! Seisuga 6.01 olen nii mõndagi murdnud – no tegelikult küll peamiselt ainult ühte – seda kaalulangetamise oma, aga seda see-eest kohe mitmes punktis ja TEISED ON SÜÜDI!

Näiteks tõid Kristi ja Anti 1. jaanuaril meile uusaastaööl söömata jäänud torti ja kallis Liina Ameerikamaalt ligi kilose koti pisikesi šokolaade, lisaks olid igasugused päkapikud ja muud tegelased kingituste hulka isevalmistatud maiustusi puisatnud ning pühadega oli enesel nii suur veiniharjumus tekkinud, et võõrutamine vajas hädasti seda tubliduse lainele häälestamise lisanädalat. Samas liikumise eest hoolitses ilmataat küll kenasti ning 1. jaanuaril alanud õhkõrnast lumesajust on tänaseks kasvanud päris kena ja kohev lumevaip, mida siis juba mitu korda on tulnud tänavalt ära lükata.

4. jaanuaril käisime Imre ja Liinaga Viru rabas loodust nautimas ja kuigi pildistamise seisukohast jõudsime sinna veidi liiga hilja (ootasime hommikust saadik, et kraadid tõuseksid -16 pealt veidi kõrgemale, mida muide ei juhtunud) ning taevas oli üsna üleliia pilves, siis rahu ja talve nautimise mõttes olid seal vaid üksikud inimesed ning imeilusad teed ja puud. Preemiaks tunniajalise külmetamise eest (minul tegelikult külm ei olnud, aga kaaslastel polnud paraku nii häid matkasaapaid) saime napilt enne äratulekut tornist pilvede vahelt ka natuke loojanguroosat taevast näha.

5. jaanuaril tegime õega aia taga lumes kiire fotosessiooni – tal oli lihtsalt aeg oma profiilipilti kaasajastada. Saime 20 minutiga mitu täitsa ilusat pilti. Näiteks:

Pärast seda käis mul veel mingi klõps peas, millest tulenevlt tegin külmi ja kuumi kaardipilte.

Samal õhtul tuli mul meelde, et Kaidi ja Tampsu detsembrikuus tehtud stuudiopidid on mul ikka veel töötlemata ja sama soojaga vaatasin siis need ka üle. Sealt tuli ka veel nii mõnigi armas jäädvustus välja, no näiteks sellised:

Täna tegin ka natuke kaardipilte, aga pole veel arvutis uurinud, et mis neist täpselt välja tuli.

Selle asemel näitan hoopis teistmoodi fotosaaki. Nimelt võttis Tirul mu täna kaasa Nikoni tootetutvustustamise üritusele, kus sain vaadata ja kuulata, miks oleks eriti hea omada Nikon D5 kaamerat (hind ca 7300) ning muid uudistooteid, mille peale mu rahakott hetkel eriti ei hakka. Lisaks aga nägin lähedalt päris palju minust oluliselt nimekamaid fotograafe, kellest näiteks Sven Zacekiga sain isegi pisut lobiseda. Lisaks sain kinnituse, et lähen koos paari-kolme klassikaaslasega vabatahtlikuks abiliseks Nikoni I AM Photographer 2016 festivalile.

Ürituse esemeline saak:

Ahsoo, sellega seoses tuleb meelde, et mul on veel kelkimata, et eelmise aasta viimasel päeval sain kätte FB-s loosiga võidetud Remo Savisaare kalendri. Siinkohal olgu avaldatud tänu ka Ingale, kes selle mulle Tartust Tallinna toimetas!

Aasta on alanud fotolainel ja mulle tundub, et fotograafia ongi minu selle aasta märksõnaks.

Kes tahab mind fotograafina palgata? Kirjutage või helistage! Oma fotolehekülje tegemine koos näidiste ja hinnakirjaga on mul selle aasta plaanis küll, aga pigem järgmises pooles, sest tahan selleks enne veel palju rohkem häid ja huvitavaid pilte koguda. Seni vaadake aeg-ajalt siia ja mu FB seinale.

Mururohelise jõulumeeleolu võimalikkusest

Sel aastal peeti meie juures kõik suguvõsa kaks jõulupidu: emapoolsete (+Kaidi abikaasa venna pere ja ema ning Imre ema) sugulaste omal osales 24 inimest, isapoolsete õdede-venna ning nende kaaslaste peol 19 – meie elutuba mahutab palju häid inimesi!

Kokkutassitud toitude abiga võtsin 2,5 kg juurde, seega dieet enne pühi kulus marjaks ära, muidu ei mahuks vist enam riietesse äragi. Kingituste osas olime sel aastal eelmistest väheke mõistlikumad ning esimesel peol kulus kinkide laulude ja luuletustega lunastamiseks umbes kaks tundi ning teisel veidi üle tunni (täismahus kontserdid, ma ütleks!).

Minu enda tehtud kingituste hulgas oli vaid üks käsitööese (kaelussall Tambetile), seda numbrit tahaks järgmisel aastal jälle suuremaks muuta. Samas aga tegin sugulastele vähemalt viis oma fotodega kalendrit ning nende vaatamisest tunti suurt rõõmu juba pidude ajal ning küllap soojendavad need südant uuesti igal kuul! Mõnele perele jäi kalender tegemata, sest pildivalik nendest oli liiga väike. Ka selle probleemi ees ei kavatse ma järgmisel aastal uuesti seista, mistõttu sai juba jõulude ajal meeletult palju pilte tehtud. Siinkohal tänud Elarile, kes isapoolsete peol suurema osa pildistamisest vabatahtlikult enda peale võttis (nii sain muide ka ise paljudele piltidele)!

Kingitusi reastada ei ole ilus ja rõõmu tundsin ausõna kõigist (eriti isetehtudest: küünlad, hoidised, maiustused), aga eraldi tahaks välja tuua sellise laheda pildi, kus üheks modelliks olen ma ka ise. Julgete pakkuda, kes on kes?

Sel sügisel läksin kooli ning sealt sain ma oma ellu veel terve klassitäie toredaid inimesi. See on kohati lausa uskumatu, kui siirad ja soojad need noored inimesed on! Ja kuna ma nii väga tahtsin neid Imrele näidata, siis korraldasin poolaasta lõpus enda juures veel ka ühe jõuluteemalise klassiõhtu. Kahjuks sai sellel osaleda vaid väike osa klassikaaslastest, aga see-eest olid kohal lausa mõlemad õpetajad!

Mu elus on olnud õnne ning olen ka ise teinud mõningaid väga häid valikuid. Sugulasi teatavasti valida ei saa, aga õnne abil sündisin just sellesse seltskonda, kuhu hiljem tuli veel erinevate valikute ja sündidega järjest rohkem toredaid inimesi.

Sõbrad on meil aga just omavalitud ja see valik on mul olnud samuti juba lapsest saadik suurepärane! Ilona ja Lauriga “jõulutamisest” sai räägitud eelmises postituses ning eile käisime külas Kaijal ja Mareckil, kelle perre lisandus aasta lõpus kolmas laps. Nüüd oleme siis kooliagsetest suurtest sõbrannadest kolmekesi – Annika, Kaija ja mina – kõik ka kolmelapselised! Oma pere lapsi pole ma suutnud pildile sel talvel veel meelitada (no äkki aastavahetusel teevad mulle seda rõõmu ja on nõus), aga need teised kooslused on sellised:

Kõik need mõnusad, pikad ja pimedad õhtud ilusate, heade ja soojade inimestega – see ongi see, mis tekitab õige jõulutunde ka lume puudumisel! Ilusat aastalõppu kõigile kallitele!

“Kurnjäu” kõigile ka meie pere kasside poolt, kes suudavad mõned minutid ilma sisisemata mõnikord ka juba alla meetri kaugusel veeta. Sõprusest nende kiisude vahel siiski rääkida ei saa ning selle sõlmimine paistab olema pigem alles järgmise aasta teema.

Elina ainete portfoolio sai valmis!

Kui ma augusti viimasel päeval koolis käima hakkasin, siis oli mul suur plaan, et iga nädala lõpus korrastan ära nädala jooksul tehtud fotod ja teen blogipostituse selle kohta, mida ma vahepeal õppinud olen, et siis on hiljem ka endal huvitav vaadata, et kuidas arenesin.

Elu teeb oma korrektuurid ja no kui umbes korra nädalas postituse veel ehk tegingi, siis kõikide nädalapiltide korrastamine ning nädala jooksul õpitu ülevaatamine osutus hiljemalt 4. nädalal liiga raskeks ülesaandeks.

Laupäeval finaaliga lõppenud naisteliiga neelas ka hunniku aega ning lisaks olen vahepeal üksjagu pildistanud, aga nendest räägin ehk lähemalt mõnes tulevases postituses.

Niisiis polnud mul poolaasta lõputöödeks sugugi kõik tehtud ning Elina ainete kokkuvõtte koostamiseks kulus nüüd viimasel nädalal julgelt kaks ööd ning tunnikesi siit-sealt peale ka. Ei ole tipptasemel ja nii super, kui ma oleks tahtnud, aga arvestuse saan eeldatavalt ikka kätte ja loodetavasti mitte ainult ilusate silmade eest!

Pärast seda suurt töövõitu, lubasin endale puhkuse ning käisime Imrega Solarise Apollo kinos minu naisteliiga eelvoorus võidetud kinokaarti kasutamas: vaatasime malefilmi “Etturi ohverdus”. Imre, kes oli Fischerist näinud dokumentaalfilmi, ei saanud liiga suurt elamust, aga mulle, kes ma teadsin umbes täpselt seda, et kunagi oli USAs sellise nimega kuulus maletaja, meeldis see film väga. Vaimse tervise probleemid ning selle habras tasakaal on mind alati huvitanud/hirmutanud ning selle üle mõtisklemiseks annab film alust küllaga. Kahjuks ma ei tea, kui palju oli tegemist tõsieluga ja kui palju oli kunstilist liialdust, ning ilmselt ei viitsi seda ka detailideni uurima hakata, kuid jutustamist oli Imrega pärast piisavalt. Tegelkult lugesin just nüüd tunnikese male ajalugu 😀

Nüüd lähen laen Elina kausta veel oma viimased pildid üles ja homme pärast kooli tegelen Tiruli ainete fotokaustaga, mis peab valmis olema neljapäevaks. Poolaasta lõpp kihutab siiapoole!

Mõni päev on pikem kui teine

Kaotasin eile oma elust mitu tundi peavalule ning enesetunne oli leebelt öeldes kohutav. Päris õhtuks peavalu möödus ja tegin valmis pisikese hunniku lehti õpetaja Elina nõutavast portfooliost, misjärel tegelesin veel jõulukingituste ning kooliväliste fotode sorteerimise ning parandamisega, kuid seejärel tabas mind uus häda – ma lihtsalt ei jäänud magama!

Silmad vajusid päriselt kinni alles kella viie paiku hommikul, mistõttu 6:30 äratust ma vist isegi ei kuulnud. Kuna mul aga polnud mingit võimalust tänast koolipäeva päriselt vahele jätta, siis ajasin end 10 paiku üles – Imre viis mu autoga linna ära.

Koolis toimus infotund välismaise praktika võimaluste kohta. Kandideerimise aeg algab lähipäevil ning Annikaga otsustasime, et proovime pääseda fotopraktikale Hispaaniasse või Portugali. Annikaga oleks hea Hispaaniasse minna ka – ta oskavat koguni hispaania keelt! Hiljem aitasin Lisettel, Getril, Kertul ja Annikal filmi ilmutada, aga iseenda tööde osas olin passiivne. Oli selline mõnus rahulik koolipäev.

Vahemikuks 16:00-17:45 olin esimest korda broneerinud endale kooli stuudio, kuhu tuli modelliks õde Kaidi koos oma Tambetiga. Tegin nende abiga natuke portfooliot Elina aines ning lisaks pildistasime jõulumeeleolus pilte. Kuigi ma neid pilte siin ei näita (sõbrad näevad, kui külla tulevad), teadke, et need tulid väga armsad!

Pärast seda viis buss number 5 mind Laulauväljaku peatusesse, kus kohtusin siin postituses juba korduvalt mainitud Elinaga, et sisuliselt saada 1,5 tundi erakoolitust ürituste pildistamise alal! Nimelt oli ta sihtasutus Innove peol fotograaf ning tohtis sinna ka paar õpilast kaasa võtta (algselt pidi lisaks mulle veel Karin tulema, aga ta oli täna tõbine). Põnevad valgustingimused ja palju pikkades õhtukleitides naisi – sain ise klõpsutada ja Elinale grupipildi ajal korra helestit ka hoida. Väga kasulikult veedetud aeg, mis lendas meeletu kiirusega. Oleksin tahtnud kauemakski jääda, kuid paraku on ööpäevas ainult 24 tundi ning millagi tuli ka laupäeval toimuva Eesti naiste pokkeriliiga finaalürituse korraldamisega tegeleda.

Sel eesmärgil suundusime Imrega poole üheksa paiku Solarise Chi’sse, kus kohtusime Kristi ja Antiga, et meeletu kogus naisteliiga auhindu saavutatavate kohtade vahel ära jagada (vahemärkusena olgu mainitud, et kuigi meil oli omavahel mõnus ja töötasime päris tõhusalt, siis söögikohana ma seda ei soovitaks, sest ettekandjad kõigepealt ei pööranud meile pikka aega mingit tähelepanu, toitu tuli kaua oodata ning kui see lõpuks saabus, oli ta jahtunud, meilt võeti küll viimased joogitellimused, kuid paari minuti pärast tuli ettekandja tagasi teatega, et tegelikult oli kassa juba suletud ning meie viimase tellimuse täitmise asemel on tal meile pakkuda vaid arve). Kuna Chi pandi kinni, aga meil oli veel umbes 15 auhinna saatus otsustamata, ning muud jutud puhta rääkimata, siis jätkasime tööd Kristi ja Anti juures kodus. Ühe paiku jõudisme lõpuks oma koju ka.

Niisiis arenes peavalupäevale järgnenud viie unetunniga piirunud öö pealt selline supermõnusate emotsioonidega päev, mida ei raatsi kohe äragi lõpetada! (Sellest ka see kiirkokkuvõte kell 2 öösel).

Ahjaa, päeva jooksul tekkis aparaadi sisse 250+ pilti ja ma tahaks neid kõiki kohe redigeerima hakata. Tahtejõuga lükkan selle töö siiski pühapäevaks, sest täna ja laupäeval on olulisem tegeleda naisteliigaga!

Toote- ja toidupildid ning Teeviit

Nüüd siis sellest, miks meil see koolivärk ikka nii lahe on.

Neljapäeval käisime poole päeva ajal Annika ja õpetajaga Stockmanis (ma kahtlustan, et ma polnud sinna üle kahe aasta sattunud ning tean, et mul on kodus täpselt 125 € väärtuses selle kaubanduskeskuse hapuks minemise ohus kinkekaarte, mida mul muidugi kaasas ei olnud).

Ostsime kalamarja (õigemini küll vist sellelaadset toodet) õlut (välja valasime ainult alkoholivaba), küpsiseid ja veel muud nipet-näpet. Pärast siis muidugi pildistasime neid.

Tõepoolest on toodete ja toitude pildistamise juures vaja jälgida teatud detaile, mille peale ise kohe ei tule, aga juhendaja abiga ning kambakesi päid kokku pannes, saab hea tulemuse. Vähemalt mulle endale hirmsasti meeldisid need pildid!

No ja siis edasi. Reedel tegin kodus hunniku muud tööd ning õhtul käisin vennaraasukese sünnipäeval. Seal tegin ma muidugi sugulastest pilte ka ning pärast siis sorteerisin-korrastasin neid poole ööni.

Laupäeval aga osalesin poolsunniviisilise vabatahtlikuna üritusel “Teeviit 2015”, kus aitasin Tallinna Polütehnikumile ja eriti selle fotograafiaõppele tähelepanu tõmmata – tegime soovijatest pildi ja trükkisime selle siis TPT 2016. aasta kalendrile.

Ma polnud seal üritusel kunagi varem käinud. Tegemist on messiga, kus erinevad koolid ja muud noorteorganisatsioonid tutvustavad oma tegemisi ja edasiõppimise võimalusi. Kahju ainult, et see asi nii vähestele noortele huvi pakkus, sest kuigi osalejad olid tähelepanu tõmbamiseks väga palju vaeva näinud ning räägiti ju noortele olulistest (sel kevadel lõpetavate jaoks lausa üliolulistest) asjadest, tundus külalisi olevat häbiväärselt vähe. Omapärane oli vaadata ka neid noori, kes lonkisid vingus näoga mõne minuealise naisterahva seltsis ning nägid välja täpselt sedamoodi, et ema on nad sinna vägisi kaasa vedanud.

Endale oleks seal tegelikult uudistada meeldinud rohkemgi, kui see võimalik oli, aga kuna me algul olime fotograafia omadest Katriniga kahekesi ja õhtupoole mina üksi, siis lihtsalt ei saanud hästi oma nurgakese juurest lahkuda. Aga ikkagi lahe, et kooli kaudu seda üritust tasuta piiluda sain ning tegelikult oli meie “töö” ju lihtne ning tore – need vähesed, kes endale kalendri said, paistsid üsna võlutud, et kalendrikesed nii kiirelt ja kergelt asjatundjate kätes valmis said!

Ainus, mis selle asja juures tegelikult häiris, oli see, et nii palju nädalavahetusele planeeritud muid tarvilikke tegemisi jäi jälle tegemata. Jõulueelne (kaunistused, kingitused, koristamine, käsitöö) ja poolaastalõpuline (ürituste ja isegi pildistamiste laviin, tegemata kooli- ja muud tööd, nägemata filmid, kuulmata kontserdid) ajahäda ründab täiega!

Aga ausõna, homme teen Marje ja ülehomme Elina uurimistööd ära ning jõuan veel kodu ka korda teha ning küünalt põletada – täna lorutasin pilkases pimeduses kojujõudnuna peamiselt arvuti ees.

Päästjate etteaste – tegutsemine avarii korral