Mingist ajast alates tundub nagu meid kahte eraldi polekski kunagi olnud.

Lugu, mis sai alguse internetis teineteise vastu trips-traps-trulli ja piljardit mängides, viis armumise ning lõpuks abieluni. Mõnele inimesele sai sel teineteise leidmise teel küll omal ajal haiget tehtud, kuid tänaseks on haavad paranenud ning ühtki otsust, mis meid lõpuks päriselt kokku viis, pole me hiljem kahetsenud.

Meie elu ja hobid.

Igapäevaselt kasvatame kolme erineval viisil isemoodi last, katsume järgida tervislikke ning keskkonnasäästlikke eluviise, Imre mängib pere äratoitmiseks juba üle 10 aasta pokkerit, aga pikka aega sama asjaga tegelenud Kairit istus 2015. aasta septembris hoopis uuesti koolipinki.

Juba enne meie kohtumist oli Imre suur filmi- ning muusikasõber, kes ka ise laulukesi kirjutas ning neid oma kambris iseenda rõõmuks kitarri saatel laulis. Hiljem laulis ta nii vanu kui ka suures armulõõmas sündinud uusi laule kahekesi olles Kairitile. Suurem publik on seni kuulnud vaid tema ühte laulu “Tahan elada sinuga selle elu”, mis “Sõpruse puiestee” abiga salvestatud nind esmakordselt Leiboldite pulmas ning mitu aastat hiljem Flop.FM-is esitatud sai. Mõnda lugu saab tegelikult aga kuulata ka siinsamas meie lehel.

Kairit armastas lapsest saati teha asju oma kätega: kududa, heegeldada, voolida, tikkida. Erilist hoogu käsitöövaimustusele lisas 2006. aastal Isetegija veebilehe avastamine ning sellega liitumine. Käsitööblogi selles keskkonnas on senini alles, kuid tuleb tunnistada, et postitusi ei lisandu sinna enam kuigi tihti, sest ühel hetkel sigines perekonda päris korralik fotoaparaat,  mis vaikselt, aga kindlalt Kairiti teised hobid tahaplaanile tõrjus. Nüüdseks on fotohuvi kasvanud sedavõrd suureks, et Kairit õpib Tallinna Polütehnikumi päevaõppes fotograafiat ja loodab endale pokkeri asemele uue hobi ja töö ühendatud variandi leida.

Lugemishuvi on lapsepõlvest saadik olnud ja säilinud mõlemal ja aastatega oleme õppinud selleks ka aega leidma. Eriti hoogu sattusime siis, kui mõned aastad tagasi enda jaoks taas raamatukogu avastasime.

Pokker

Imre nägi 2001. aastal telerist pokkerimängijate kultusfilmi “Rounders” ja sattus mängust koheselt lummusesse. Pärast paaripäevast mängurahaga harjutamist tegi ta $50 deposiidi ja pole pidanud pärast seda tagasi vaatama.

Kairit alustas pokkerimängu kallima kõrvalt. Algul valvas laudu Imre suitsupauside ajal, kuid üsna pea lõi oma pokkerikontod ning hakkas freerolle ja väiksema sisseostuga turniire mängima. Kui pokkeritulud tollase prokuröripalga tasemele jõudsid, otsustas naine koju laste ja mehe juurde jääda. Ka seda ostsust pole olnud põhjust kahetseda. Lühikese perioodi vältel olime mõlemad professionaalsed pokkerimängijad, siis aga kujunes nii, et Kairitist sai pigem pokkerimeedia töötaja ning tema kui mängi ja areng seiskus. Üle kahe aasta töötas Kairit PokerStarsi Eesti sotsiaalmeedia konsultandina. Mingil hetkel tuli tunnistada, et pokkerikirg on jahtunud ja tahaks teha hoopis midagi muud. Fotokooli sissesaamine oli töises mõttes uue ajajärgu algus.

Imre pokkeriprofikarjäär Unibeti esindusmängijana oli Eestis ainulaadne ning äärmiselt huvitav meile mõlemale. Koos Unibetiga sai Eesti pokkerielu märgatavalt huvitavamaks muudetud ning välisreisid erinevatele Unibet Openitele koos paljude eestlastest pokkerimängijatega pakkusid mitmeid meeldejäävaid elamusi ning lihtsat koosolemise rõõmu. Seoses Unibet Openite ja üldse pokkeriga oleme leidnud palju sõpru ja häid tuttavaid.

Imre, kes juba paar aastat on end harinud PLO pokkeris, mängib igapäevaselt PokerStarsis. Kuigi pokkerimaailm on muutunud ja leivateenimiseks tuleb päris pikki tunde arvuti taga veeta, saame hakkama ning oleme oma elukorraldusega üldjoontes rahul.