archive.phpj Muusika - Elu on lill
archive.php

Archive for the ‘Muusika’ Category

6. juuni varahommikul see algab! Ma olen seda reisi väga oodanud:

* Mul on vaja saada eemale tööst ja kodust!

* Mul on vaja näha kõrgete mägede otsast hingematvat vaadet, kõrbeda kuumas päikeses ja hoides kallimal käest tunda, et elu on ilus!

* Mul on vaja vedeleda hotellis, kus ma ei pea tegema absoluutselt mitte midagi!

* Mul on vaja lugeda raamatuid ning leida sisemine rahu!

* Mul on vaja koos Imrega unistada ning tulevikku planeerida!

* Mul on vaja kohustustest vabu varahommikuid ning seiklustest surmväsinud hilisõhtuid.

* Mul on vaja mängida pokkerit hästi ja täielikus keskendumises! (Meelelahutuspokker on lahe, kuid ei paku piisavalt vaimset pinget.)

* Mul on vaja tutvuda uute inimestega ning rääkida nendega tühistest asjadest!

* Mul on vaja kohtuda Liina ning Klambritega ja rääkida tähtsatest asjadest!

Kas ma saan seda kõike? Loodetavasti! Aga “ma ei solvu, kui mu soovist läheb täide ainult pool”!

Kes ei lähe, see ei saa ka tagasi tulla! Aga meie tuleme rikaste, rõõmsate ja rahulolevatena tagasi tegelikult juba 3. juulil!

WSOP koputab uksele ja mina olen valmis. Pass on vahetatud, lennupiletid ostetud, hotellid reserveeritud. Eile panin viimase asjana kinni rendiauto ja nüüd on vaja lihtsalt kolm nädalat kõvasti juua, et “tappa aega, millel on nii visa hing ja tagant kihutada elu, mis jookseb nii aeglaselt” (Baudelaire). Olgu, tegelikult on see nali, püüdlen hoopis teises suunas ja proovin harjuda elama hetkes. Viimase paari kuu jooksul olen vähe mänginud ja palju mõelnud inimeseks olemise, maailma ja elu eesmärkide üle. Tõuke selleks andis ootamatu kingitusena sülle kukkunud ansambel “Manki maind” cd “Väga rets plaat”. Ansambli liider, maailmarändur ja trubaduur Tom Valsberg oskab lihtsate sõnade abil mõnusas popmuusika kastmes anda kuulajale edasi väärt vaimukraami. See plaat mõjus nagu sõbralik õlast raputamine, et “ärka üles, sõber, võta aeg maha ja mõtle järele, mis sa päriselt tahad ja vajad”. Soovitan siiralt ja soojalt, nagu ka Valsbergi raamatut “Kuidas rännata ilma hirmuta”. Et mis neis nii head on, küsite? Kas sa Leibold nüüd tead, mida tahad ja kuhu püüdled? Eip, ei tea päris täpselt, aga vähemasti olen hakanud selle üle rohkem mõtlema ja tasapisi ka tegutsema, astudes esimesi samme meditatsiooni ning teiste keskendumis- ja mõtlusharjutuste teel.

Aga tagasi tulles aja tapmise juurde, siis selle suurepärase vastandina jääb plaadilt kummitama laulusõna “Ma väga tahaks loota, et päevakoer ei oota, millal ta lennata saaks liblikana”. Vot nii ka mina, kuigi mõtted kisuvad vägisi Vegase tripi suunas, siis proovin järgmised kolm nädalat siiski ka kodumaal sisukalt mööda saata ja end tasapisi pokkerilainele häälestada. Mängualaselt toimub ju mõndagi – SCOOP, heads-up ja meeskondlik EMV, iganädalased eksootiliste mängude ja meelelahutusturnad Grand Prix`s. Samuti on vaja teha tõsist tööd simulaatorite-kalkulaatorite kallal ning 5 kaardi PLO huilo eripärades tuhnida, sest enamus huilo cashi toimub Vegases just sellessinases “Big O” formaadis.

Enne puhkus, siis töö

korbetrip

WSOP reis on seekord üles ehitatud sedapsi, et enne puhkus, siis töö. Saabume 6. juunil, võtame kohe lennujaamast auto ning 7.-12. juuni kihutame kõrbetripile. Kes teab, kas on ka hea mõte, sest teades Vegase tapvat kuumust tundub kõrbe suundumine hullumeelne. Samas söödab uurimustöö sünoptikalehekülgedel ette täiesti talutavaid numbreid, Bryce kanjoni kõrgeimad kraadid juuni alguses on näiteks 21-26 Celsiust. Pigem kisub külmaks. Eks näis, ilmaennustused on sageli üllatusi täis, tuleb oma silmaga üle vaadata.
6-päevane kõrbetripp on planeeritud marsruudil Las Vegas – Valley of Fire State Park – Zion rahvuspark – Bryce kanjon – Antiloobi kanjon ja Lake Powell – Suur kanjon – Las Vegas. Kokku 905 miili ehk 1450 kilomeetrit.

Tegelikult tahaks veel Monumentide orgu põigata, aga see teeb üle 100 miili juurde ning graafik kisub nagunii väga kiireks. Turismitsemises kehtib sageli “vähem on rohkem” printsiip, kui liiga palju üritad ette võtta, siis ei jõua tegelikult midagi nautida. Kavatseme jooksvalt vaadata, mida jõuab ja mida mitte. Hotelle ei hakka kõrbetripiks kinni panema, siis saab plaane probleemivabalt muuta.
Lower_Antelope_Canyon
Antiloobi kanjon (Pilt navajopeople.org)

12. juunil naaseme Vegasesse ja maandume viieks päevaks Downtowni. Seal on hea GoldenNugget ja Binions turniirisarjadel live pot limit omaha high-low`d harjutada, iga päev toimub üks $200-$240 PLO8 turniir. 17. juunil kolime nädalaks GoldCoasti, samal päeval mängin ka WSOP $1500 PLO8 turniiri. Edasised mänguplaanid pole kivisse raiutud, võtmesõnaks on küll high-low mängud. Päris palju rõhku kavatsen panna Rio huilo cashile, loodetavasti on mängud head. Viimase osa reisist ööbimegi Rios, siis pole vaja kaugele käia ja suurte võidurahadega öösel liikudes pole turvalisus samuti probleemiks. NB! Kui sul on Total Rewards kaart olemas, siis tasub Vegasesse minnes kindlasti teha endale ka online-arve ja uurida sealseid hotellihindu. Me saime Riosse 10 päeva hinnaks $644, booking.com kaudu oleks sama broneering olnud peaaegu 2x kallim. Sisuliselt on nädala sees toad tasuta (küll tuleb tasuda $18 “resort fee”) ning maksma peab ainult nädalavahetuste eest.

Tagasi tuleme rikaste, rõõmsate ja rahulolevatena 3. juulil.

Sõitsime reedel viiekesi Viljandisse.

Lapsed läksid külla vanaemale ja meie Imrega teineteisele.

Tee peal kuulamiseks olin kaasa haaranud kodus viimasel ajal suht palju mängitud plaadi, täpsemalt VÄGA RETSI PLAADI. Tänud veelkord vend Madisele, kes meile selle jõuludeks kinkis!

Kuulasime-laulsime selle lastega läbi ja see oli nagu perekondlik meditatsioon. Arvata on, et meie kaks mõistame neid lugusi lastest erinevalt, aga minu jaoks on väga huvitav jälgida ja nuputada, kuidas nemad mõtlevad ja mida järeldavad. Usun, et paljuski nad on hoopis küpsemad, kui ma igapäevaselt loota julgen, ja nii mõneski asjas oluliselt lapsemad, kui ma arvan.

Mul on enda kohta arvamus, et ma varem oskasin panna sõnu kaunitesse ridadesse, mis moodustasid mõtterikkaid lõike. Kuid järjest enam tundub, et olen selles osas taandarenenud ja nii mõningi kord esitavad teised minu mõtteid juba isegi tabavamalt.

“Ja kui ma püüaks täna kullast kala veest, mul oleks talle üksainus soov,

sest kuigi ma ei tea, kas kõik, mida ma ei vaja, on nüüd lahti lastud ja lendab õhupallis heeliumiga (päikse poole),

siis ma tõesti väga tahaks loota, et päevakoer ei oota, millal ta lennata saaks liblikana,

ma olen väljund joonistatud puurist ja iga rakk mus rõõmustab…” (Manki Maind Mix)

Sain suhteliselt kiirelt õhtule. Minu jaoks raske laud: Lardo, Alari ja Mauro-Marki omavahelised heitlused surusid mind kuhugi omaette nurka kätt ootama ning ma tundisn end kogu turniiri justkui kaasreisija. Lisaks veel kohutav kaardijooks. Algul sain tohutu hulga väikseid paare, millega callisin end 3-5 inimese pottidesse ning foldisin möödaläinud flopist, hiljem ei saanud isegi neid ja foldisn juba enne floppi.

Kaks korda maksin päris palju välja parematele kätele. Kõigepealt väikse mastiga ässaga mastile ning hiljem 77-ga 88-le. Nende seitsmetega callimise osas olen ses mõttes mitterahul, et arvan, et oleksin suutnud vasturünnakuga mistahes tänaval vastase 88-t foldima saanud (maas vist J62J4), kuid kuna ma panin ta hoopis flopatud paari (A6 vmt käsi) peale, siis arvasin, et callides saan rohkem raha (mis ma ikka teda ära ajan).

Lõpp oli ‘lepse reega mäest alla’ langus, sest kaarti polnud ja lootust, et keegi seal lauas midagi foldib, oli väiksemgi veel! Paar korda proovisin preflop tõstet, millele sain vastu kas 2-4 calli või ületõste. Flopist või hiljemalt turnist andsin alati alla! Ja ei oska end isegi süüdistada, sest minust läksid mööda nii need flopid, mille ajal mul kaardid käes olid, kui ka need, milles olin juba ette loobunud.

Mikrona all-in sattudes pidas mu eesolev käsi küll 2 korda AQ v AJ ning AQ v Qx, aga samas suutsin 8000-st stäkist veel AK-ga vastase ässadele duubli anda.

Viimane käsi lootsin Priit Oja tõstele all-in otsa lükates 88-ga flippama asuda, kuid paraku oli tal 99. Head õhtut! Imre turniirielu sai otsa kümmekond minutit hiljem.

Hämmastaval kombel pole tunnete tasemel mingit erilist kaotusvalu saabunud.

Käisime poes, Imre keetis supi, mina tegin salati ning istusime teleka ette Eesti Laulu vaatama.

Eesti laulust siis ka mõned tähelepanekud:

1. Mulle meeldis kõige enam August Hunt  ja “Tantsulõvi”! Ma ei saa sinna midagi parata, et hakkan seda lugu kuuldes kohe ise kaasa tantsima.

2. Lenna “Mina jään” on kaunis lugu, mis nägi laval ka hea välja- Oleksin nõustunud tema võiduga päris rõõmsasti. “Kuula” polnud sellele loole finaalis arvestatav konkurentki, rääkimata esikoha ohustamisest. Ma ei saa aru, mis juhtus!

3. Minu jaoks on Ott Leplandi “Kuula” igav ja säratu. Sellegipoolest: mingu ta siis nüüd pealegi Euroopa neiukeste südameid vallutama, sest kui see asi ikka nii paljudele meeldis, mis siis mina sellest masside maitsest ja valikutest tean.

4. Vaheklipid olid  häbiväärselt lamedad ja nõmedad, head näitlejad seda teksti ja komejanti ei päästa ei suutnud.

5. Hääletamise ajal kõlanud töötlused olid superhead!

Homme jälle parki ülekannet tegema. Evely ning tema kallima klanni neljakesi teise päeva jõudmine on suur asi, Ilonale-Laurile, Karmenile-Leemetile, õdedele Tammedele ning Katrile elan samuti kõvasti kaasa ja loodetavasti võidab lõpuks kõige tugevam – ma ausõna ei tea, kes see neist järelejäänuist seal on, sest Imps kukkus ju tegelikult juba välja! Kohtumiseni!

Kui eelmine kord sai kiideldud tubli ja tegusa päevaga, siis seekord tuleb kahe käega peast haarata, kulmud üllatusest juuksejuurteni tõsta ning hämmeldunult pobiseda: “No oli see vast öö!”

Jutt käib siis mõistagi Leemeti ja Kelly ühisest sünnipäevatähistusest.

Tuleb tunnistada, et ootasin seda üritust põnevusega juba ette, sest kui kaks nii värvikat kuju koos midagi ette võtavad, siis midagi vägevat peab see olema! Kui aga selgus, et asi toimub pokkeriturniirina Pargis olin esialgu pigem pettunud: nagu tööle läheks: samad inimesed (mis on muidugi ok) ja sama koht (no veidi liiga palju on seal Lounges neid asju juba olnud)!

Pokkerimängu osa oligi suhteliselt igav (minu jaoks), õnneks oli meil siiski vahva laud, eesotsas Taavi, Siimu ja Leemeti endaga ning nalja sai. Eriti selles osas, et kel iganes juhtus “9” käes olema, see võitis poti. Peale turniiri leidsin end järjest inimestega pikemalt vestlemas. Ilmselt oli rääkimist soodustav tähtede seis või midagi, sest ei kõnelenud me niisama tühjast-tähjast, vaid ikka päris asjalikke ja olulisi asju sai arutatud. Siinkohal tervitan Ilonat, Lauri, Katrit, Maretit, Marekit ja teisi vestluspartnereid.

 

Aga kui see turniir lõpuks otsa sai, siis läks peoks. Kõigepealt läksime veidi suurema seltskonnaga karaokebaari (nime ei mäleta, kuskil Viru tänaval see oli). Laulma julgesid ja mahtusid (ootenimekiri oli suht tihedalt täis) Kelly, Katti, Annika, Mariliis – meie Imrega tantsisime. Meie grupi lauljatele plaksutati ja elati kaasa kõige häälekamalt, kuigi asi võis olla selles, et see kaasaelamisgrupp olime meie ise. Karmen muudkui pildistas ja filmis, kuid kahjuks läks pärastpoole tema kompromiteeriva materjaliga telefon kaduma! Ja kuna see telefoni kadumine tuli välja alles siis, kui olime juba teel G-punkti (milline suurepärane nimevalik!), siis päris terve seltskonnaga me sinna punkti kohale ei jõudnud, sest Leemetid koos Taaviga läksid linna pealt telefone otsima. Ülejäänud vehkisid veel mitu tundi tantsupõrandal.  G-s oli mõnus muusika ja erinevalt nendest kohtadest, mida Unibet Openite ajal külastanud oleme, oli seal sedavõrd vaiksem, et keskmisest kõvemini karjudes sai isegi suhelda :).

G-punktiga asi viie vaprama: Kelly, Katti, Annu, minu ja Imre jaoks siiski ei lõppenud, vaid kukil kell 7 hommikul avastasime end veel pizzat söömas. See oli aga Leiboldite jaoks juba ka lagi, sealt otsa koju ja voodisse saime valges, kuskil nii 8-9 vahel. Tüdrukud jätkasid ilmselt veel kauem, igatahes Kelly juurde nad kolmekesi suundusid.

Järgmisel hommikul oli Imre muidugi suht kehvas tervislikus olukorras ja mina tänasin end teda vaadates selle eest, et alkoholi eriti palju ei tarbinud. Ei mingit pohmelli, olin täitsa võimeline juba kell kaks päeval Hiiu staadionile sõitma ja lumejalgpallile kaasa elama.

 

Ülejäänud pildid minu Facebookis ;).

Nii tihedalt üritusi ja tegemisi täis päeva pole Leiboldite ajaloos ammu või äkki koguni mitte kunagi olnud.

Kui hommikul pisim lapseke kooli ära sai viidud, läksime Artisesse.

“Artist”  on väga teistmoodi film ning olen kindel, et see on mõeldud vaatamiseks ainult kinos, tele- või arvutiekraanilt lihtsalt pole võimalik osasid asju kinni püüda. Tegemist on mustvalge filmiga, mida võib käsitleda lausa ajaloolisena, sest arvatavasti kaotasid paljud tummfilminäitlejad helifilmide pealetungil tõepoolest töö. Kas neist kellegi elu just nii tragikoomiliseks muutus on muidugi küsitav, kuid filmi “lugu” ei ole tegelikult üldse see, mille pärast seda vaadata. Igas teises filmis oleks rollide selline ülemängimine tõenäoliselt halenaljakas, aga siin on kõik omal kohal. Sel hetkel, kui klaas lauale asetades esimest korda kuuldav on, avaneb nagu teine maailm, alles siis avastasin, et kogu eelnev film oli toimunud vaid taustamuusika saatel. Võimas värk! Ja koer! Milline halearmas osatäitmine!

Peale kinoelamust polnud tahtmist otse koju minna ja valisime lõunasöögiks sushi. Saime järjekordse kinnituse, et “Silk” (Rocca Al Mare keskuses) on küll teistest Tallinna sushikohtadest kallim, kuid endiselt meile teadaolevatest siiski parim!

Maitsev lõunasöök meeldivas seltskonnas nauditud, oli imekombel jõudu selliseks asjaks, et käisin kingapoes (Imps varustas meid samal ajal järgmiste päevade toiduainetega) ja ostsin endale mustad tantsukingad. Šoppamine on asi, milles Leiboldid on täiuslikud hädapätakad. Tavaliselt väsime poole tunniga ja jõuame koju kas päris tühja kotiga või siis oleme ostnud sootuks teisi asju, mida vaja oleks olnud. Ahjaa, enne olime läbi sõitnud juba ka Denim Dreamist ning mulle teksad leidnud. Uskumatu – kaks vajalikku ostu ühe päevaga!

Natuke oli mahti kodus olla, Imre jõudis teha uinakugi, mina pesin/triikisin pesu ja lõin niisama aega surnuks.

Seejärel toimus meie selle hooaja esimene tantsutund Arigato Tantsumekas. Meie treeneriks on Matis Toome, kuid täna oli ka Ants Tael kohal. Ilmselt tänu sellele, et valisin algajate kursuse (enesekindlust peale eelmise aasta Mairoldi tantsukursuse vaid osalist läbimist edasijõudnute rühma trügida lihtsalt polnud) päris häbisse me kindlasti ei jäänud. Võhmale muidugi võttis, sest 1 tund ja 45 minutit (vaid 10-minutilise pausiga) tantsimist osutus meile suhteliselt kenaks koormuseks.

Sealt edasi kohe Saku Suurhalli, kus täna oli UB40 kontsert. Reggae päeva lõpetuseks on väga mõnus! Kui päris aus olla siis minu jaoks oli täpselt 2 lugu liiga palju, eelviimase loo ajal nimelt tundsin, et kuigi pea Impsu rinnal end sedasi rütmiliselt kõigutada on päris hea, võiks tegelikult juba ära koju ka minna. Lisalood olid mõistagi sellised populaarsemad ning siis läks veri uuesti käima, seega saime lõpuks ikkagi väga mõnusa emotsionaalse laengu.

Lühidalt päeva kokkuvõtteks: kuigi jalad tulitavad hirmsasti, siis hing laulab!

…ja ega muud midagi, Imre istus juba pea tund aega tagasi pokkerilaudadesse ja kohe-kohe alustan tööpäevaga ka mina.

Kohtumiseni!

 

 

Ootasin veidi, et Imre – lapsest saadik Vainola helidest toitunud ja härdunud inimesena – kirjutab “Unenäopüüdjate” plaadi “Igavene suvi “esitluskontserdist ise, kuid tal vist pole viimasel ajal kirjutamiseks motivatsiooni või midagi. Üritus oli siiski piisavalt tähelepanuväärne ja vähemalt meile sedavõrd tähtis, et väärib vähemalt ühte blogipostitust Leiboldite lehel.

Niisiis Väätsalt tagasi sõites hakkas meil veidi kurb, et me pole ammu kontserditel käinud, isegi mitte oma kõige lemmikumate artistide omadel, ja kuna oli teada, et 3.detsembril toimub Von Krahli baaris “Unenäopüüdjate” plaadi “Igavene suvi” viimane esitluskontsert, siis sai kohe autos ära otsustatud, et lähme!

Igas meepotis on ikka ka väike tilk tõrva ning Von Krahli uksepealne piletimüüja-turvamees tuleks küll kiiremas korras välja vahetada, sest tema üleolev suhtumine külalistesse ning tõrjuv hoiak võib nii mõnegi inimese majast lihtsalt eemale peletada. Tundus nagu käinuks me neljakesi (meiega koos sisenes veel üks paar, kes soovis lihtsalt teada, mis kell umbes võiks kontsert alata) talle kohutavalt pinda ja ta peab end meeletult talitsema, et meid mitte otseselt “kuhugi saata”. Kui poleks olnud sedavõrd oluline esineja, siis mina oleks võib-olla lahkunud kohe ukselt, aga Vainola pärast kannatasime selle ülbiku siiki ise viisakaks jäädes välja – no lihtsalt ei lasknud tal oma tuju rikkuda.

“Soojendajaks” oli Leedu ansambel “Colours on Bubbles” (ansambli nimi on minu arust kõla poolest veidi kohmakas, kuigi iseenesest värvika sisuga). Noored leedukad olid “powerist” pungil ja rokkisid täiega! Sinutorust kuulates ei tule see kahjuks üldse nii palju esile, aga live-elamus oli tõesti võimas! Kes iganes need noormehed leidis ja Eestisse kutsus, tänud Sulle/Teile! Paraku oli rahvast vähevõitu ja tantsupõrandal hüppasid-keerlesid vaid paar vahvat “kraalitüdrukut”. Oleme ikka põhjamaiselt külmad küll! Mina ise ka püsti ei tõusnud, sest algul ei teadnud, mis tulemas on, ja pärastpoole oli nagu imelik tühjale põrandale kargama minna. Ja veel “minu eas”, eksole?!

Aga üks muusikaline näide olgu Leedu pundilt siia siiski üles pandud! Silmadesse mõelge mingi protsent sära juurde, ruum väiksemaks, klappidesse “max-volume” ja ongi peaaegu olemas!

Kui poisid olid rahva, keda hakkas saali kahjuks rohkem kogunema alles nende esinemise lõpupoolel, kuumaks kütnud, tulid Vainola ja teised Unenäopüüdjad. Enamus publikust seisis lava ees püsti juba pillide ja toolide sättimist jälgides. Meiegi.

Lood ise olid, nagu Vainola puhul ikka, täpselt meile tehtud ja läksid otse hinge. Tantsisime, embasime ja õõtsusime niisama selle kauni muusika ja imeliste sõnade sees.

Tõsi, vahepeal sekkusid sellesse “omaolemisse” mingid kõrvalised tüübid, kes arvasid näiteks seda, et jube lahe on minna päris esimesse ritta lava ees ning hakata seal omavahel karjudes mingeid päevateemasid arutama!

Enamjaolt tundus mulle siiski, et olime kuskil piirideta aeg-ruumis bändiga omapead, miskil sellisel lainel, kus nemad mängisid ja laulsid, meie lihtsalt nautlesime ja kõigil oli imeliselt hea olla! Ma vaatasin oma abikaasa silmadesse ning tundsin ühtäkki taaskord hästi selgelt, et ühte meest pole tegelikult võimalik rohkem armastada ja et just see ongi see, mida ma elult tahan, lihtsalt olla koos ja nautida hetki, mil aeg on peatunud ning mõtted vaikivad.

Imelised lood leiate mõistagi plaadilt, aga kuulamiseks siin ja kohe panen loo “Öine tee”, mis taaskord plaadile ei pääsenud, sest sellega on Allani sõnul “üks igavene jama” (ehk siis lahendamata asjad autori- ja esitamisõigustega). Võib-olla kunagi…

Aga nüüd vutt-vutt hästivarustatud plaadipoodi ja “Igavene suvi” ostukorvi!

 

Oleme siin viimasel ajal väljaspool kodu aktiviseerunud. Igal aastal on meie november ja detsember, kuhu paigutub väga suur osa lähisugulaste sünnipäevi, olnud ülikiire, kuid selline detsembri algus, kus mõnesse päeva kohe ikka mitu üritust üksteise järel planeeritud, on siiski esmakordne.  Jõulurahukuu – hahaha!

Tänu Leemetile ja Karmenile, kes meile sünnipäevaks koguni kahe kontserdi piletid kinkisid, käisime 1.detsembril Luisa Värgi ja Alen Veziko kontserdil Väätsa mõisas. Tunnistan ausalt, et kuigi Luisa mulle superstaari saates üliväga meeldis, pole ma tema edasiste tegemistega kuigivõrd kursis olnud, tervis oli mul kehvapoolne ning samal õhtul toimus naisteliiga viimane netiturniir. Seega oli  Väätsale sõitmisel päris korralik kohustuse mekk man’, aga kuidas Sa lased piletid raisku, kui need Sulle kord juba kingitud on… Ootused olid niisiis sellised kesisemat sorti, kuna mõlemad Imrega arvasime, et küllap nüüd siis hakkab see aastalõpukontsertite trall pihta, aga mööda pimedat ja vihmast Talllinn-Tartu  maanteed sõites ausõna jõulutunnet ei olnud.

Aga nagu ikka on kõrgete ootuste puudumine hea pinnas meeldivateks üllatusteks. Kõigepeat oli Väätsa mõis, mis käesoleval ajal kasutusel koolimajana, ilus, armas, hubane ning koolipere antud kontserdiks nähtavalt südamega valmistunud. Enne saaliuste avanemist oli võimalik vaadata katusekorrusele ülesseatud näitusi või niisama kooli peal ringi kõndida – lisaks keraamilise kunsti ning jalgrataste vaatlemisele tutvusime niisiis põhjalikult kooli autahvliga.

Kooli pisikene saal oli rahvast puupüsti täis, kuid võõrustajaid tõid maja pealt toole muudkui juurde ning kõik said istuma ning meie sattusime lõpuks suisa esiritta. Nii saime esinejaid eriti lähedalt jälgida, mis mulle muidugi üliväga meeldis, sest laulja emotsioonide ja liigutuste jälgimine annab kogu asjale alati mingi üsna olulise värvingu juurde.

Luisa oli juba lihtsalt vaadata ülikena nagu printsess. Kuigi ma ei saa mainimata jätta, et iga teise – mitte nii ilusa – inimese puhul oleks kollased kingad, lilla kollase kähara alusseelikuga kleit, hoopis teises toonis punased küüned ning mustad rippuvad mitte ühegi eelnimetatuga harmoneeruvad kõrvarõngad mind ilmselt üksjagu häirinud. Tema puhul ma küll märkasin neid vastuolusid, kuid ikkagi oli kõik nii ilus!

Ja siis hakkasid nad rääkima ja laulma! Klahvpillidel Priit Sootla (lisaks pillimänguoskusele oli tal tegelikult ka tohutult mõnus hääl), löökriistadel vürtsitas esinemist Kristjan Matson.

Juba esimese laulu ajal hakkasid minul igatahes pisarad voolama. Jõululaule ei tulnud kohe mitte ühtegi, tegemist oli hoopis väga kenasti ja läbimõeldult kokkupandud armastuslaulude valikuga. Noh, pisarad muidugi ei jää mul enam pidama, kui need kord algavad. Ma pole ühtegi kodutunde saadet vaadanud, aga kaks laulu, mis olevat seal saates kasutusel, olid äärmiselt liigutavad. Väga eriline ja imeline oli muidugi ka Alen Veziko väidetavalt ainus oma elukaaslasele kirjutatud lugu. Kui inimene 12-aastase suhte järel sellise loo kirjutab, siis peab see asi olema päris!

Nats naersime, et meil ainult 8 aastat ja Imre ikka veidi rohkem laule mulle teinud. Liiga palju ei saa teda selle eest muidugi kiita, sest ise nurun juba paar aastat päris uut laulu, aga ju need nii lihtsalt ikka ei tule.

Loomulikult tulid taas pisarad või õigemini enne eelviimast laulu ma neid kraane päris kinni ei saanudki. Kogu selle pisardamise juures oli tegelikult ka üks päris korralikult häiriv tegur. Nimelt võeti kogu kontsert algusest lõpuni kolme kaameraga linti ja me istusime esireas. Ma tõesti loodan, et nad mu punaseks nutetud nina ja vesiseid silmi liiga palju kuskil kunagi ei näita!

Tagaisteel isegi juurdlesin selle üle väheke, et natuke piinlik on sedasi avalikult pisardada, samas aga kui ma teadlikult hoiduksin laulude sisse minemisest, siis ma ju ei saaks sellist elamust (no ja pisarakanal jääks ka puhastamata). Imre arvas ka, et kui ikka pisar tuleb, siis pole lihtsalt midagi parata ja tema ainult naerab – ju siis ei tee ma talle sellega kuigi suurt häbi :D.

Kuna ma sinutorust ühtki sellist head lindistust ei leidnud, kus Luisa ja Alen koos laulavad, siis olgu kuulamiseks siin Luisa ja Lauris Reiniks “Linnamuinasjutt.”

Koju tagasi sõites sai arutatud, et käime ikka liiga vähe sellistel üritustel.
“Unenäopüüdjate” teise plaadi viimane esitluskontsert oli eile, aga sellest juba järgmises postituses…

 

Pokkerit viimasel paaril nädalal suhteliselt vähe mänginud ja aasta lõpu planeeringi üsna lohvkalt võtta. Et siis uuel aastal uue hooga tõsiselt tapva netigrindi peale panna. Live mänguisu on peaaegu olematu, suuri välisturnasid plaanis pole ja meelelahutuspokkerist on ka suhteliselt kopp ees. Üritan tegeleda mindseti korrastamisega ning mänguoskuste täiendamisega, nokitsen siit ja sealt.

Pokkerist tekkinud vaba aja täitmiseks pühkisin nurgas tolmunud muusikahobilt tolmu maha ja hakkasin ammu kirjutatud lugusid uude vormi valama. Tänapäeval on päris uskumatuid programme saadaval, põhimõtteliselt pole pillimängu üldse vaja osata. Mõistagi on oskamatu võimalused siiski piiratud, kuid minu vajadust – lood mingil kujul purki saada – rahuldavad lihtsad programmid suurepäraselt ära. Ma oskan kitarri väga elementaarsel tasemel, pean enam-vähem viisi, kuid hääleulatus on üsna närb ning mul pole vähimatki eelkogemust laulude arranžeerimisest, miksimisest ja muust töötlusest, aga hämmastaval kombel saab selliselt pinnalt teha lugusid, mis kõlavad peaaegu nagu päris laulud. Loomulikult saab profikõrv aru, et lugu on poolik ja kasvõi raadiokvaliteedist jääb paladel puudu, aga võrreldes eelmiste salvestustega (kassettmakk ja häälest ära kitarr) on edasiminek ikka üüratu.

Laulude ajaloost niipalju, et tekkima hakkasid need kuskil aastatel 1995-96. Esimesed katsetused olid sügavalt depressiivsed, aja möödudes muutusid lihtsalt kurvameelseteks ja Kairitiga tutvudes läksid lausa helgeks 🙂 Viimased 5 aastat on elu juba nii hea olnud, et pole viitsinud eriti pilli järelegi haarata, rääkimata laulude loomisest. Aga nüüd siis jälle algus tehtud ja eks näis, võib-olla kitarrikeelte tinistamine äratab ka laululooja üles.

Laule on kokku ca 30-40, enamus enda tekstidele, mõned ka teiste omadele. Siin on mõned laulud, mille olen “valmis” saanud, kronoloogilises loomisjärjekorras.

Joomasööst
Midagi muud
Süda
Helesinine sina
Tahan elada sinuga selle elu (kitarr Allan Vainola, suupill ja miksament Kaupo Kaldmäe)

Ootan huviga tagasisidet. Väga teretulnud oleks ka soovitused, kuidas tehnilist kvaliteeti parandada. Lugusid hakkab vaikselt lehele juurde tilkuma, mingit kindlat ajakava selleks küll pole, oleneb puhtalt viitsimusest ja loomisrõõmust. Kui soovid mõnda lugu enda repertuaaris kasutada vms., siis võta julgelt ühendust.

Otsing
Kategooriad:
Arhiiv:
category

You are currently browsing the archives for the Muusika category.

echo ' peale else ';
  • oktoober 2017
  • mai 2017
  • aprill 2017
  • märts 2017