archive.phpj Mõtteterad - Elu on lill
archive.php

Archive for the ‘Mõtteterad’ Category

6. juuni varahommikul see algab! Ma olen seda reisi väga oodanud:

* Mul on vaja saada eemale tööst ja kodust!

* Mul on vaja näha kõrgete mägede otsast hingematvat vaadet, kõrbeda kuumas päikeses ja hoides kallimal käest tunda, et elu on ilus!

* Mul on vaja vedeleda hotellis, kus ma ei pea tegema absoluutselt mitte midagi!

* Mul on vaja lugeda raamatuid ning leida sisemine rahu!

* Mul on vaja koos Imrega unistada ning tulevikku planeerida!

* Mul on vaja kohustustest vabu varahommikuid ning seiklustest surmväsinud hilisõhtuid.

* Mul on vaja mängida pokkerit hästi ja täielikus keskendumises! (Meelelahutuspokker on lahe, kuid ei paku piisavalt vaimset pinget.)

* Mul on vaja tutvuda uute inimestega ning rääkida nendega tühistest asjadest!

* Mul on vaja kohtuda Liina ning Klambritega ja rääkida tähtsatest asjadest!

Kas ma saan seda kõike? Loodetavasti! Aga “ma ei solvu, kui mu soovist läheb täide ainult pool”!

Kes ei lähe, see ei saa ka tagasi tulla! Aga meie tuleme rikaste, rõõmsate ja rahulolevatena tagasi tegelikult juba 3. juulil!

Sõitsime reedel viiekesi Viljandisse.

Lapsed läksid külla vanaemale ja meie Imrega teineteisele.

Tee peal kuulamiseks olin kaasa haaranud kodus viimasel ajal suht palju mängitud plaadi, täpsemalt VÄGA RETSI PLAADI. Tänud veelkord vend Madisele, kes meile selle jõuludeks kinkis!

Kuulasime-laulsime selle lastega läbi ja see oli nagu perekondlik meditatsioon. Arvata on, et meie kaks mõistame neid lugusi lastest erinevalt, aga minu jaoks on väga huvitav jälgida ja nuputada, kuidas nemad mõtlevad ja mida järeldavad. Usun, et paljuski nad on hoopis küpsemad, kui ma igapäevaselt loota julgen, ja nii mõneski asjas oluliselt lapsemad, kui ma arvan.

Mul on enda kohta arvamus, et ma varem oskasin panna sõnu kaunitesse ridadesse, mis moodustasid mõtterikkaid lõike. Kuid järjest enam tundub, et olen selles osas taandarenenud ja nii mõningi kord esitavad teised minu mõtteid juba isegi tabavamalt.

“Ja kui ma püüaks täna kullast kala veest, mul oleks talle üksainus soov,

sest kuigi ma ei tea, kas kõik, mida ma ei vaja, on nüüd lahti lastud ja lendab õhupallis heeliumiga (päikse poole),

siis ma tõesti väga tahaks loota, et päevakoer ei oota, millal ta lennata saaks liblikana,

ma olen väljund joonistatud puurist ja iga rakk mus rõõmustab…” (Manki Maind Mix)

Mõned mõtteterad Ray Bradbury novellist:

*Inimesed elavad, nagu kihutaksid autoga kiirteel. Peatumiseks pole aega ega õigupoolest tahtmistki, sest naudingut saadakse kiirusest. Igale meetrile akna taga jagub ainult põgus pilk, kihutades detaile märgata ei jõua ja need pole ka tähtsad. Ning autodes sõitjad ei tea, mis on rohi või lilled, sest nad ei näe neid kunagi teisiti, kui kihutades. Näidake sõitjale rohelist laiku, ja ta ütleb: “Oojaa, see on rohi!” Roosa laik? See on roosiaed! Valged laigud on majad ja pruunid laigud lehmad.


*Te naeratate, kuigi ma pole öelnud midagi naljakat, ja vastate liiga ruttu. Te ei võta kunagi vaevaks mõelda selle üle, mis ma teie käest küsin.

*Korraldage inimestele võistlusi: kes mäletab kõige rohkem lööklaulude sõnu või osariikide pealinnu. Tuupige neile pähe mittesüttivat materjali, söötke neile sisse palju fakte, et nad tunneksid end kõrini täis, kuid väga hästi informeerituna. Ja nad on õnnelikud, sest sedasorti faktid on muutumatud. Ärge andke neile faktide seostamiseks midagi kahtlast nagu filosoofia või sotsioloogia, ärge ahvatlege neid mõtlema. See tee viib vältimatult melanhooliani.

Võtsin sellel turniiril endale ülesandeks tegeleda inimeste jälgimisega, kuid tuleb tunnistada, et ei saanud sellega kuigi hästi hakkama.

Vabandused:

1)istusin kohal nr. 8 ehk diileri kõrval ja nägin hästi ainult nelja inimest;

2) keegi mängijatest pole limit-turniiri algfaasis kuigi närvis, kõik tegelevad kas suhtlemise või muusikakuulamisega ning suuri otsuseid teha veel ei tule;

3) lauakaaslastest oluliset rohkem emotsioone pakkus Ronaldo, kes saali nurgas otse minu vastas oleval teleriekraanil mitmeid kordi tšehhide väravat tabada üritas ja lõpuks sellega ka hakkama sai;

4) mu turniir lõppes nii vara, et jälgimisväärseid käike jõuti tõesti teha vaid üksikutel kordadel.

Üldiselt pean turniiri kohta ütlema, et ma ei jäänud enda mänguga rahule, aga kaardijooks oli mu nõrgast mängust veelgi hullem ning veidi agressiivsema mänguga oleksin tõenäoliselt turniiri lihtsalt veidi varem lõpetanud. Žetoonide kuhi sulas ja sulas ja sulas, võitsin vist terve oma 7-levelise turniiri jooksul ca 5 potti, kusjuures vaid üks neist oli märkimisväärselt suur.

Tegin küll päris mitu head foldi, nt. kui 7-cardis mastiga kahe avatud paariga mägija vastu ära tabasin, et vähemalt üks neist sai kuuenda kaardiga maja (hiljem selgus, et teisel oli lausa nelik) ja loobusin, samuti tuli paar suuremat potti ära anda razzis, kui hästi alanud käsi lihtsalt ära tapeti, aga ise ei saanud jõu ega kavalusega ühtegi žetooni. Seega suht hambutu mäng ja kehv kaardijooks lõppesid paratamautuga ning juba enne õhtusööki sain turniirilt vabaks.

Sellelt turniirilt on edaspidiseks eluks kaasa võtta vaid üks teravmeelne tähelepanek meie tsiviliseeritud ühiskonna ja inimeste kohta. Nimelt istus mu kõrval mees, kes laua arutluse teemal, miks mõned mängijad lauas tigedad ja õelad on, võttis kokku umbes nii: “Ca 90% meie ühiskonna inimestest on lihtsalt liiga lollid, et olla õnnelikud, suurem osa tahabki olla õnnetu ja frustreeritud. Nad ei saa aru, et samal ajal kui maailmas on suur hulk inimesi, kes nälgivad või on mingil muul põhjusel tõsises hädas, mängime meie siin laua taga kaarte ja see on kõigest mäng! ”

 

Otsisin täna internetist pulmaalbumi rikastamise eesmärgil tsitaate armastuse ja abielu kohta.

Avastasin selle käigus tõe või pigem leiutasin jalgratta, kuna arvatavasti siiski on keegi tark mees või naine seda mingil ilukirjanduslikumal viisil kuskil juba öelnud, aga jah, kokkuvõtvalt tundub, et tsitaate sinna albumisse ei tule, sest häid ja ilusaid ütlemisi selle tunde ja kooseluvormi kohta on lihtsalt häbematult vähe! Pigem leidsin targutusi ning irooniat, mida ma tõepoolest ei otsinud!

Lühidalt:

Mõtteterad armastuse olemusest on üldjuhul masendavalt mannetud ja mulle tundub, et see pole tegelikult isegi mitte kergema vastupanu tee, vaid pigem tarkus, kui me ei üritagi seda hõlmamatut nähtust ja tunnet sõnastada.

Vikerkaar 9.08.2011

 

Mõned hetked enne Leiboldiks saamist

Palju õnne ja igikestvat armastust meile!

Pikemaks postituseks pole aega, kuid seda tähtpäeva lihtsalt ei saa meie blogis tähelepanuta jätta! 6 aastat võrratut abielu kõige õigema kõrval!

Meie kallid lugejad, armastage südamest ja näete, et elu ongi lill!

Imre laul Kairitile

Üldjuhul mind ülipositivism natuke hirmutab, aga antud mõte mõjus inspireerivalt. Mida suurem väljakutse, seda paremini saame hakkama, vot nii ja nii jah!

“Kui kusagil on ookean, siis ületame selle. Kui kusagil on haigus, siis ravime sellest terveks. Kui miski on valesti, siis parandame selle. Kui on rekord, siis purustame selle. Ja kui kusagil on mägi, siis ronime selle otsa.”

James Ullman, USA kirjanik ja mägironija

Water World

Kui Sul on lapsed ja Sa satud nendega kenal suvisel päeval Lloret de Mari kanti, siis Veemaailm (Water World) on koht, kuhu minek on enam kui kohustuslik.

Lloret de Mar Water World Storm

See pole niisama veepark! Lisaks mitmetele vahvatele atraktsioonidele on ta lihtsalt silmailu pärast külastamist väärt. Suur on ta ka – 6 tundi kulus pea märkamatult. Meil vedas, et seal polnud väga palju inimesi, kujutan ette, et tipp-hooajal võivad seal liumägedele räiged sabad olla, juba meie pidime vähemalt ühele paadisõidurajale pääsemiseks ligi 30 minutit ootama. Kord on seal mõnusalt range, kedagi järjekorda vahele ei lasta, isegi oma lapse juurde ei pääse, vaid igaüks peab oma korda ootama otsast lõpuni! See tagab selle, et tead täpselt, kus omadega oled, ja saba ooteaeg ei veni igasuguste vahelelastavate sugulaste ja sõprade abil mitmetunniseks.

Imre tegi lastega vist lausa kõik katsumused läbi, mina piirdusin kahe atraktsiooni, basseini ja päevitamisega. Päevitamisega läksime küll tõtt-öeldes liiale ja hetkel põeme kõik vähemat-suuremat päikesepõletust.

Lloret de Mar X-Treme Mountain

Meespere (Ott, Imre, Vello) lemmikuks kuulutati kahepaadi X-Treme Mountain. Anett aga väljus sealt paadist pooleldi šokis, mistõttu ta hiljem keeldus igaks juhuks päris mitmest pakkumisest.

Storm (ülemisel pildidl) oli selline hull liurada, mille toru lõpus asub lehter, kust veenautija suvalises asendis ülepeakaela vette pudeneb – selle julgesid meie seltskonnast ette võtta Imre ja Ott. Otike lõi seal pea veidi ära, aga õnneks ei midagi hirmsat ja kõik muud rajad tegi ta vaprasti kaasa.

Lloret de Mar Water World - Water Pistes

Oliver lasi pea pool päeva alla suhteliselt lihtsast, kuid võistluselemendiga Water Pistes liurajast. Õhtuks oli ta juba selline spetsialist, et jõudis pea alati neljast “võistlejast” esimesena vette.

Täiesti segane idee tundus laskuda alla Kamikaze mäest, kus külastaja lihtsalt pikast ning kõrgest mäest otse ilma igasuguste keerutamisteta vette kihutati. Imre, Ott ja Oliver tegid selle asja siiski läbi, seejuures Imre isegi 2 korda, sest esimesel korral ma ei jõudnud pilti teha.

Väga lahe oli minu arvates 4-kohaline traktoriratast meenutav sõiduk, millega mööda pimedat toru alla basseini kihutati (Rafting River). Tegime selle läbi Imre, Vello ja Otiga. Mina kisasin palju, aga tegelikult tagantjärgi polnud see niiiiii hirmus ning kindlasti läheksin sellisega teinegi kord sõitma. Igasuguseid muid torusid ning mägesid oli seal veel. Lastel ja ka suurtel lõbu ja nautimist kui palju.

Ainus, mille üle seal veepargis viriseda võiks, on toitlustus (peale kartulikrõpsude, jäätise, hamburgeri ning hot dogi muid valikuid (nt.  salatit, õunu, banaane vmt) ei paistnud. Veepargis kulus pea terve päev, õhtul jõudsime vaid veidi mereannisuppi süüa ning hiljem kahekesi rannas jalutades mõnda sealset kassi pildistada.

 

Dali muuseum

Mae Westi tuba

 

Kuna tänaseks lubati vihma, siis tegime muuseumipäeva. Milline saaks olla parim kunstimuuseum, mis oleks huvitav endale ning ei tüütaks ka lapsi ära? Loomulikult on selleks Figuerese linnakeses asuv Salvador Dali muuseum. Õuest jäi meil muide muuseum pildistamata, sest kui me majast väljusime, sadas päris korralikku padukat ja varem oli liiga suur kihk sisse pääseda. Dali poolt teatrimajast arendatud ning  kujundatud maja, mis muuseumina avati 1974, on juba iseenesest piisavalt eriline ja kuigi Dali kuulsamaid/tuntumaid teoseid ehk selles muuseumis polegi võiks seal ainuüksi maja ning Mae Westi toa pärast ära käia,  samas on seal vaadata muidugi palju rohkem.

Dali olevat ise öelnud: “Ma ei tarbi narkootikume, ma olen narkootikum!”  See võib olla tõsi, sest elamus oli enam kui omapärane. Tagasiteel märkasin autoaknast pilvi ning taevas paistis kõikvõimalikke kujusid ning kompositsioone.

Mulle isiklikult ei meeldinud vaid see, et vähesel määral oli seal eksponeeritud teiste kunstnike töid, sest ma lihtsalt ei leidnud sellele mingit rahuldavat põhjendust, et milleks seda seal vaja oli.

Lapsi köitis ehk enim sisehoovis seisev eriskummalise sisuga auto, kuid üksjagu imestamist oli neil ka majas sees.

Figueres, Salvador Dali muuseum

Otsing
Kategooriad:
Arhiiv:
category

You are currently browsing the archives for the Mõtteterad category.

echo ' peale else ';
  • oktoober 2017
  • mai 2017
  • aprill 2017
  • märts 2017