archive.phpj Kaunid kunstid - Elu on lill
archive.php

Archive for the ‘Kaunid kunstid’ Category

Olen viimastel päevadel miskipärast väga palju oma elu keerdkäikude ja kannapöörete peale mõelnud.
Rahulolevalt ja rõõmuga võin öelda, et minu elus on hästi palju toimunud. Oleksin elanud nagu ühe elu jooksul mitu elu korraga või paralleelselt. Minu suhted, lapsed, inimesed, koolid, ametid, reisid – kõigist neist võiks kirjutada raamatu ja mõnest lausa mitu.

Üleeile tekkis mul nende kokkuvõtete ja mälestuste korrastamiste keskel korraks kahtlus, et äkki ma pakin oma kohvrit kokku, sest elu Kairitina hakkab otsa saama. Koolis tuletõrjeõppusel “sissepõlemine” lisas ilmselt sellisele mõttekäigule omalt poolt hoogu. Kuid kui jagasin oma kahtlevat elulõputunnet paari inimesega, polnud raamatu sulgumise häält tegelikult kuulda, mistõttu see seletus ei pidanud  tundetasandil vett kuigi hästi.

Täna sain korraga nagu nuiaga vastu pead. Kuulsin oma seest: “See pole ju üldse see, see on hoopis midagi muud! Sa oled kogunud erinevaid teadmisi, saanud erinevaid kogemusi, sa oled ammutanud endasse edaspidiseks vajalikku ja väärtuslikku. Peagi tuleb hakata saadud infot töötlema ja kasutama. Olulised asjad on ees! Tegelikult on nad juba toimumas. Sa veel ei tea, millise tee Sa millise eesmärgi nimel nüüd ette võtad, aga oled muutusteks ja väljakutseteks valmis!

Ma ei tea tõesti veel, millega ma järgmiseks tegelema hakkan, võib-olla on fotovärk sellega seotud (ma väga loodan, et on, sest see tõesti meeldib mulle), aga isegi kui ei ole, siis tundub, et fotokooli oli millegipärast mu ellu väga-väga vaja.

Hüppan huvi ja põnevusega järgmisesse hetke! Olge teiegi õnnelikud ja avatud!

 

P.S.1 Maltal oli hästi tore ja ma sain isegi peaaegu terveks seal soojas. Pilte näeb siit. Soomes viibisime vahepeal paar päeva ja seal külastasime muuhulgas Mona Hatoumi näitust. Pilte näeb siit. Peterburi kruiisist veetsime enamuse ajast laevas, vaid mõned tunnikesed hulkusime sadama lähistel ja istusime paaris söögikohas. Pildid siin.

P.S.2 Novembris lendame uuesti Maltale (siis juba vana head pokkerit mängima) ja detsembris lähme Floridasse jäähokki vaatama. Reisida on lõbusam kui tšekkida! 😉

malta-5043

 

Nonii, ongi mu viimasest postitusest nädal möödas! Täna oli imelik päev, enesetundes on korraga koos nii laiskus kui rahutus. Võtan ette sellise lihtsama tegevuse ja kirjutan möödunud nädalast.

Eelmine kord jätsin blogijutu katki selle koha peal, et reedel võib loodetavasti Rahvusooper Estonia FB lehelt ka mõne minu pildi leida. Nüüd saan öelda, et neli fotot sinna tõepoolest ilmusidki ning kuigi kahepäevase pildistamise jooksul mul otseselt ühtki maailmatasemel tippfotot ei sündinud, siis natuke uhke tunne on ikka ning kõige suurem heameel on selle üle, et selline teatri telgitagustes luuramise võimalus mulle üldse osaks langes.

Estonia FB

Väga loodan, et selliseid põnevate kohtade ja inimestega seotud kiirprojekte tuleb veel! Tänutäheks saame ühe etenduse piletid ka, kuid me pole Imrega suutnud veel välja valida, et mida me näha tahaks.

Juba mitu päeva on on õues väga sombune ja määrdunud sulailm. Täpselt selline, mille kohta õpetaja Rain ütleb, et parem tõmba tekk üle pea ja maga, head fotot nagunii ei saa. Seega pole ma fotokaga kuigi palju õue tükkinud. Kuid nädala jagu aega tagasi sai koos pojaga ühe solargraafia projektiga alustatud. Meisterdasime Aivar Pihelgase Praktilise fotograafia raamatus toodud õpetuse järgi endale “päikesepurgid” ning hakkasime “päevi püüdma”. Poiss sai oma pildi juba valmis, aga mina veel kannatan natuke. Poja pilt on muidugi uudsusest tulenevalt põnev, kuigi ausalt öeldes ei suuda ma täpselt tõlgendada, mis sinna otseselt jäänud on. Proovisime fotopaberile püütud kujundit kestvamaks muuta nii skänneri kui ka fotoaparaadiga.

solargraafia skänneriga

Solargraafia (skänneriga)

 

Solargraafia (kaameraga)

Solargraafia (kaameraga)

Skänneriga tuli lõpp-pilt oluliselt “kandilisem” ja mulle meeldib seetõttu fotokaga tehtud rohkem. Minu enda päikesepurk on natuke teises kohas ning otsustasin selle jätta veel mõneks nädalaks üles. See lühike aeg, kui kujutis purgist väljavõetud paberile ilmuma hakkab, on igatahes sama põnev nagu laboris piltide ilmutamine! Täitsa võimalik, et proovin päikesepüüki kunagi veel ja siis juba mingis oma aiast põnevamas kohas, kus pikapeale ka veidi enamat kui paar oksakest välja joonistuks. Seni vaadake näiteks neid, mille autoriks Kristian Saks.

Täna oli mul aga tegelikult algselt plaanis kirjutada hoopis meie uuest õpetajast Helenist, kuid paraku jäi tema tund täna ära (õigemini tegi tema tunni asemel oma tunni Elina) ja nii pole ma ikka veel seda väidetavalt koloriitset kuju tundi andmas näinud.

Koolist veel niipalju, et Ivar (värvihalduse õpetaja) tundub endiselt tark ja tubli, kuid esimese tema tunniga saab minu isiklik “salvestuspuhver” täis ning teises pooles ma lihtsalt ei suuda enam pakutavas koguses infot vastu võtta! Peaks talle vist ütlema, et tempo on väheke tormakas, sest mulle ausalt tundub, et ma pole tema tundide lõpuks seal ruumis sugugi ainus kärssavate ajudega tüüp.

Juba eelmisest poolaastast tuttav kompositsiooniõpetaja Marje on kahe esimese nädalaga mind väga positiivselt üllatanud, sest tema Adobe Illustratori tund on minu jaoks täpselt paraja tempoga ning seni väga ladusalt jälgitav. Vabalt võiks niimoodi lausa paar tundi järjest teha, sest see üksainuke möödub ülikiirelt ja ma tõepoolest tahaks programmiga juba rohkem tuttav olla.

Elina esineb loomemajanduse tundides talle omase headusega. Kahe kohtumiskorra jooksul oleme analüüsinud fotograafi elukutse tugevusi, nõrkusi, võimalusi ja ohte, arutlenud selle üle, kus ja kuidas võiks fotograaf enda töid müüa ning püüdnud iseend selles süsteemis positsioneerida. Nende teemade läbivõtmine on vähemalt minu arvates väga oluline!

Elinaga oli meil täna ka üks erialatund, kus rääkisime kontrastidest. Tunni ülesannet sattusin tegema koos Markusega (olin endalegi ootamatult oma fotoka koju unustanud, mistõttu kõik pildid tegime tema omaga).

(Foto: Markus Mikk)

(Foto: Markus Mikk)

Täna käis meil külas Aarne Saluveer ning temalt saime Otsakooli kalendripiltide tegemise eest igaüks ühe kalendri kingituseks. Vähemalt minu arvates on lõpptulemus päris kena, eriti kui arvestada, et see oli pea meile kõigile esimene selline (grupipiltidega) töö!

Nädalavahetusel käisin pildistamas ka Paf Live turniiri. Võib öelda, et oli selline rutiinsem töö, kus midagi otseselt esile tõsta ei oska, aga midagi päriselt untsu ka ei läinud. Vt. Paf Live galerii.

Õhtuti ja nädalavahetustel olen päris palju toas istunud ning pokkerit mänginud. Täpsemalt olen sel aastal mänginud juba 141 odavama sissemaksuga online-turniiri (nende hulgas on tõsi küll päris palju 1-lauaga Spin and Go turnasid) ja kohe pärast selle kirjatüki valmimist istun jälle laudadesse.

Käisime täna meie jaoks täitsa uut sorti üritusel, kuhu meil ehk nagu pealtnäha asja ei olegi – osalesime Kadri Luige ja Margus Vaheri meelelahutuslikul vestlusõhtul “Mis tegelikult loeb?”.

Räägiti kohtamistest, suhetest ja seksist, vaheaegadel pakkus Paul Neitsov suurepärast kitarrimuusikat ning lõpetuseks esitas ka Vaher ise paar laulu.

Kadrist ei teadnud ma enne vist eriti midagi, aga esmapilgul on küll väga sümpaatne, julge ja sõnakas tüdruk! Vaher muidugi võlus täiega, mind ennast ehk enim õhtu viimase lauluga. Aitäh!

Sain esinejalt loa natuke pilti teha ning loodetavasti ma sellega kedagi liiga palju ei seganud.

luik ja vaher-2

Meeleolu oli vaba ning mõnusalt naerune. Paar korda läks mõni küsimus natuke tõsisemaks, kuid Vaher tõmbas teema kohe uuesti lõbusaks tagasi – ju polnud seekord plaanis väga süvitsi minna ning hoiti teemat meelega lõbusama poole peal. Ideena tundub, et kunagi hiljem (kui selliseid koosolemisi juba rohkem peetud) võiks nad ehk proovida teema päris vabaks lasta ning vaadata, kuhu see jutt sedamoodi viiks. Seekord tundus, et Vaher tundis end veidigi tõsisemaks kippunud hetkedel veidi ebakindlalt ja juhtis siis väga elegantselt jutuvankri turvaalasse tagasi.

Igatahes, kui nad peaks seda asja kordama, siis julgen sõpradele soovitada küll. Eriti, kui tahate suhtealaseid värskeid mõtteid, läbi huumorikardinate naiste-meeste soovide ja arusaamade üle mõtiskleda ning (kui kohapeal ei julge, siis) pärast koduteel antud teemal arutleda. Asi pole selles, kas te esinejate poolt öelduga nõustute, asi on selles, milliseid mõtteid need teemad teis endis ja teie partneris tekitavad, ning kuidas te neist asjadest omavahel räägite.

Kõigile veel õnnelikumaid suhteid!

Mõnest eile tehtud rabapildist on tänaseks saanud minu esimesed minimaailmad.

Kuna tegin sellist asja päris esimest korda, siis on miinuseid päris palju, esiteks kasvõi võimetus valida õige taust (makrorõngaga foto, kuhu modell hiljem istutada) ja õige täispikkuses portree (modelli poos, tema pilgu suund jne).

Aga vähemalt õppisin midagi PS-s tegema ja kunagi on ilmselt hea esimesi katsetusi loodetavasti hilisemate palju parematega võrrelda.

joannaga minimaailm

Täna oli eriline päev. Hommikul ärkasin hästi vara (ca 9:15) ning põhimõtteliselt istusin kohe arvuti taha ühte e-kirja ootama. Peagi sain õnneks siiski aru, et “meilboxi refreshimise” asemel tuleks endale mingi asjalikum tegevus leida.

Tavalisel päeval ei jõua ma lõunaks veel suurt midagi ära tehtud. Täna koristasin köögi, mängisin hiina pokkerit, lappasin ära vannitäie puhast pesu ning müttasin aias, kus juhendasin muuhulgas kaevetööd tegevat Imret, et kuhu lilled ja põõsas ümber istutada.

Kell 12:45 algas Imrel netis pokkerikoosolek ning ta võttis mu arvuti enda kasutusse. Läksin siis ajaviiteks lapsega poodi, aga juba kell 13:45 olin tagasi. Kui Imrel koosolek viimaks lõppes, tormasin arvutisse.

Ja seal see siis oligi!

Kell 13:57 saabus SEE kiri:

vastuvõtt

Rõõmuröögatusega tormasin kööki Imrele kaela. Ma sain fotograafiasse sisse! Sisseastumiskatsed koosnesid testist (peamiselt põhikooli matemaatika) ja vestlusest ning lisaks läksid arvesse keskkooli lõputunnistuse matemaatika, füüsika, keemia ja eesti keele hinne (Siit õppetund lastele, et heast lõputunnistusest võib veel palju hilisemas elus kasu olla!).

Ühele kohale pürgis 5 inimest ja kuigi konkurents oli seega väiksem, kui omal ajal TÜ õigusteaduskonda, siis sissesaamise üllatus oli pigem suurem.

Imre ja Anett teavitatud, jooksin uudist kohe ka maja teisele poolele õele rääkima. Esimesed õnnitlused käes, saatsin Polütehnikumi kiirelt kirja, et loomulikult tulen ma nende juurde õppima.

Pärast me tegime veel muid asju ka, näiteks võtsime endale Tallinna loomade hoiupaigast ühe armsa kassi. Läksime sinna kohale ja ütlesime, et me tahaks nüüd minna kassituppa, istuda seal mõnda aega ja võtta kaasa just selle kassi, kes end ise kaasa nurub. Sõbralike kasside valik oli päris suur, aga pildilolev iludus oli kõige järjekindlam ning ta lihtsalt keeras Impsu juba 10 esimese minutiga ümber sõrme. Me Anetiga ei olnud sugugi vastu ka. See, et polikliinikus avastati enne kiisu üleandmist tema  kaelalt seenhaigus, meie otsust enam ei mõjutanud – ravime ära, mis seal ikka!

portree-1

NB! Kiisu nimekonkurss toimub minu FB seinal.

Kavatsen oma fotograafiaõpinguid siin lehel nüüd agaralt ja koos ohtra pildimaterjaliga kajastada. Püsige lainel!

Huvitav, kas ma olen oma grupis kõige vanem?

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama päevast, mil oma igapäevast Facebookikülastust tehes märkasin, et mu õde tahab äraviimise vaeva eest ära anda meie vanavanematele kuulunud ja minu lapsepõlvemälestustes suhteliselt suurt rolli mänginud kirjutuslaua.

Tõsi, laua seisukord oli päris vilets ning kuna õe pere esialgne kavatsus, see ilusti korda teha, oli läinud kiirete aegade tõttu vett vedama, siis suurt rõõmu peretütrel sellisest lauast oma toas muidugi ei olnud ning neiu soov uuele ja värskemale ruumi teha on täitsa mõistetav.

lauaplaat enne 2

Ometi ei saanud mu hing lubada, et “perekonnareliikvia” kuhugi võõrasse pessa lendab, ning seega lasin laua viivitamatult meie majapoolale tuua ning lubasin puust vanakesele pühalikult, et teen ta veel selle aasta sees korda ning võtan kasutusse ka.

Kasutuselevõtulubadus sai tegelikult kiirelt täidetud: panin talle lihtsalt suure lina peale ja nii oli ta elutoas tubliks abimeheks iga koosviibimise ajal ja ka nende vaheaegadel.

Kevadel mõtlesin paaril korral, et võiks laua ära ilusa ilmaga ära lihvida (katkise reelingu oli Vello juba esimese mainimise peale ära parandanud). No mõtlesin, mis ma mõtlesin, august oli käes ja laud seisis ikka lina all (sahtlitesse oli  igasugust sodi juba kogunenud küll).

Tegelikult oli antud lubadus mul küll pidevalt  meeles, aga seekord lükkas asjad päriselt liikuma väike  kadedus.

Meie vastasmaja naabrimees on hullult tubli tüüp – Mihhail möllab kogu aeg õues, ikka on tal mõni töö tegemisel ja õhtuks mingi silmaga nähtav asi aias ka ära tehtud. Loetelu, mis kõik paari viimase kuuga seal majas valminud on, oleks siinkohal kirja panna liiga pikk. Igatahes, ühel päeval meisterdas Mihhail lapsele mängumaja ja mina istusin arvutis. No tahaks ju ka nii tubli olla, eksole!

Nii tuli jälle kord laud meelde! Googeldasin veidi tööriistarente, sest teadsin kogu aeg, et ma ei kavatse seda tööd käsitsi tegema hakata, siis aga taipasin, et sellistes asjades saab ilmselt hoopis Facebook aidata!

Ja see käis tõesti kähku:

fb

Selgeltnägija minus ei eksinud, eile tõime Herli käest masina ja täna sai laud lihvitud:

is

Seejärel käisime poes, tõime õli ja … Võtsime pöögivärvi õli, sest ausalt öeldes oli lakikihi eemaldamine kaotanud ka kogu värvi.

3

Ostsime vajalikud nupudki ära, kuid kahjuks ei taibanud vaadata, et tänapäeva sahtlitele mõeldud (nupu-)kruvid on absoluutselt liiga lühikesed ja peame homme pikemate kruvide järele minema.

Mõtlesin täna lauaga askeldades hästi palju oma vanaisa ja vanaema peale. Näiteks tuli meelde, kuidas ma sellesama laua kõrval diivanil und ootasin, kui vanaisa ööhakul laualambi valgusvihus aindust tudeeris ning tema hiigelsuur vari vastasseinale joonistus. Kõik olid eranditult ilusad meenutused.

Olen meeldivalt veedetud päevaga väga rahul ja laua üle juba praegu uhke!

blog

Nii tihedalt üritusi ja tegemisi täis päeva pole Leiboldite ajaloos ammu või äkki koguni mitte kunagi olnud.

Kui hommikul pisim lapseke kooli ära sai viidud, läksime Artisesse.

“Artist”  on väga teistmoodi film ning olen kindel, et see on mõeldud vaatamiseks ainult kinos, tele- või arvutiekraanilt lihtsalt pole võimalik osasid asju kinni püüda. Tegemist on mustvalge filmiga, mida võib käsitleda lausa ajaloolisena, sest arvatavasti kaotasid paljud tummfilminäitlejad helifilmide pealetungil tõepoolest töö. Kas neist kellegi elu just nii tragikoomiliseks muutus on muidugi küsitav, kuid filmi “lugu” ei ole tegelikult üldse see, mille pärast seda vaadata. Igas teises filmis oleks rollide selline ülemängimine tõenäoliselt halenaljakas, aga siin on kõik omal kohal. Sel hetkel, kui klaas lauale asetades esimest korda kuuldav on, avaneb nagu teine maailm, alles siis avastasin, et kogu eelnev film oli toimunud vaid taustamuusika saatel. Võimas värk! Ja koer! Milline halearmas osatäitmine!

Peale kinoelamust polnud tahtmist otse koju minna ja valisime lõunasöögiks sushi. Saime järjekordse kinnituse, et “Silk” (Rocca Al Mare keskuses) on küll teistest Tallinna sushikohtadest kallim, kuid endiselt meile teadaolevatest siiski parim!

Maitsev lõunasöök meeldivas seltskonnas nauditud, oli imekombel jõudu selliseks asjaks, et käisin kingapoes (Imps varustas meid samal ajal järgmiste päevade toiduainetega) ja ostsin endale mustad tantsukingad. Šoppamine on asi, milles Leiboldid on täiuslikud hädapätakad. Tavaliselt väsime poole tunniga ja jõuame koju kas päris tühja kotiga või siis oleme ostnud sootuks teisi asju, mida vaja oleks olnud. Ahjaa, enne olime läbi sõitnud juba ka Denim Dreamist ning mulle teksad leidnud. Uskumatu – kaks vajalikku ostu ühe päevaga!

Natuke oli mahti kodus olla, Imre jõudis teha uinakugi, mina pesin/triikisin pesu ja lõin niisama aega surnuks.

Seejärel toimus meie selle hooaja esimene tantsutund Arigato Tantsumekas. Meie treeneriks on Matis Toome, kuid täna oli ka Ants Tael kohal. Ilmselt tänu sellele, et valisin algajate kursuse (enesekindlust peale eelmise aasta Mairoldi tantsukursuse vaid osalist läbimist edasijõudnute rühma trügida lihtsalt polnud) päris häbisse me kindlasti ei jäänud. Võhmale muidugi võttis, sest 1 tund ja 45 minutit (vaid 10-minutilise pausiga) tantsimist osutus meile suhteliselt kenaks koormuseks.

Sealt edasi kohe Saku Suurhalli, kus täna oli UB40 kontsert. Reggae päeva lõpetuseks on väga mõnus! Kui päris aus olla siis minu jaoks oli täpselt 2 lugu liiga palju, eelviimase loo ajal nimelt tundsin, et kuigi pea Impsu rinnal end sedasi rütmiliselt kõigutada on päris hea, võiks tegelikult juba ära koju ka minna. Lisalood olid mõistagi sellised populaarsemad ning siis läks veri uuesti käima, seega saime lõpuks ikkagi väga mõnusa emotsionaalse laengu.

Lühidalt päeva kokkuvõtteks: kuigi jalad tulitavad hirmsasti, siis hing laulab!

…ja ega muud midagi, Imre istus juba pea tund aega tagasi pokkerilaudadesse ja kohe-kohe alustan tööpäevaga ka mina.

Kohtumiseni!

 

 

Heade uudiste raadio annab teada, et paljudel eestlastel (sealhulgas minul) avaneb esimest korda elus võimalus pidada jõule tingimustes, kus hommikul pole jõulusaanile vaja teed lumest puhtaks rookida ja taadi jalanõudest ei sula põrandale suurt loiku! Jõuluvana saab seekord tulla uhke vankriga, rohi haljendamas kahel pool teed,  ja meie trepi kõrval õitsevad tema rõõmuks lausa lillekesed! Kauneid sedamoodi jõule kõigile!

 

P.S. Sõbrad! Ma ei saatnud teile jõulukaarte paberil ega hakka täitma ka teie virtuaalseid postkaste, siiski olete mul südames ja soovin teile siinsamas ka toredat aastalõppu!

Ootasin veidi, et Imre – lapsest saadik Vainola helidest toitunud ja härdunud inimesena – kirjutab “Unenäopüüdjate” plaadi “Igavene suvi “esitluskontserdist ise, kuid tal vist pole viimasel ajal kirjutamiseks motivatsiooni või midagi. Üritus oli siiski piisavalt tähelepanuväärne ja vähemalt meile sedavõrd tähtis, et väärib vähemalt ühte blogipostitust Leiboldite lehel.

Niisiis Väätsalt tagasi sõites hakkas meil veidi kurb, et me pole ammu kontserditel käinud, isegi mitte oma kõige lemmikumate artistide omadel, ja kuna oli teada, et 3.detsembril toimub Von Krahli baaris “Unenäopüüdjate” plaadi “Igavene suvi” viimane esitluskontsert, siis sai kohe autos ära otsustatud, et lähme!

Igas meepotis on ikka ka väike tilk tõrva ning Von Krahli uksepealne piletimüüja-turvamees tuleks küll kiiremas korras välja vahetada, sest tema üleolev suhtumine külalistesse ning tõrjuv hoiak võib nii mõnegi inimese majast lihtsalt eemale peletada. Tundus nagu käinuks me neljakesi (meiega koos sisenes veel üks paar, kes soovis lihtsalt teada, mis kell umbes võiks kontsert alata) talle kohutavalt pinda ja ta peab end meeletult talitsema, et meid mitte otseselt “kuhugi saata”. Kui poleks olnud sedavõrd oluline esineja, siis mina oleks võib-olla lahkunud kohe ukselt, aga Vainola pärast kannatasime selle ülbiku siiki ise viisakaks jäädes välja – no lihtsalt ei lasknud tal oma tuju rikkuda.

“Soojendajaks” oli Leedu ansambel “Colours on Bubbles” (ansambli nimi on minu arust kõla poolest veidi kohmakas, kuigi iseenesest värvika sisuga). Noored leedukad olid “powerist” pungil ja rokkisid täiega! Sinutorust kuulates ei tule see kahjuks üldse nii palju esile, aga live-elamus oli tõesti võimas! Kes iganes need noormehed leidis ja Eestisse kutsus, tänud Sulle/Teile! Paraku oli rahvast vähevõitu ja tantsupõrandal hüppasid-keerlesid vaid paar vahvat “kraalitüdrukut”. Oleme ikka põhjamaiselt külmad küll! Mina ise ka püsti ei tõusnud, sest algul ei teadnud, mis tulemas on, ja pärastpoole oli nagu imelik tühjale põrandale kargama minna. Ja veel “minu eas”, eksole?!

Aga üks muusikaline näide olgu Leedu pundilt siia siiski üles pandud! Silmadesse mõelge mingi protsent sära juurde, ruum väiksemaks, klappidesse “max-volume” ja ongi peaaegu olemas!

Kui poisid olid rahva, keda hakkas saali kahjuks rohkem kogunema alles nende esinemise lõpupoolel, kuumaks kütnud, tulid Vainola ja teised Unenäopüüdjad. Enamus publikust seisis lava ees püsti juba pillide ja toolide sättimist jälgides. Meiegi.

Lood ise olid, nagu Vainola puhul ikka, täpselt meile tehtud ja läksid otse hinge. Tantsisime, embasime ja õõtsusime niisama selle kauni muusika ja imeliste sõnade sees.

Tõsi, vahepeal sekkusid sellesse “omaolemisse” mingid kõrvalised tüübid, kes arvasid näiteks seda, et jube lahe on minna päris esimesse ritta lava ees ning hakata seal omavahel karjudes mingeid päevateemasid arutama!

Enamjaolt tundus mulle siiski, et olime kuskil piirideta aeg-ruumis bändiga omapead, miskil sellisel lainel, kus nemad mängisid ja laulsid, meie lihtsalt nautlesime ja kõigil oli imeliselt hea olla! Ma vaatasin oma abikaasa silmadesse ning tundsin ühtäkki taaskord hästi selgelt, et ühte meest pole tegelikult võimalik rohkem armastada ja et just see ongi see, mida ma elult tahan, lihtsalt olla koos ja nautida hetki, mil aeg on peatunud ning mõtted vaikivad.

Imelised lood leiate mõistagi plaadilt, aga kuulamiseks siin ja kohe panen loo “Öine tee”, mis taaskord plaadile ei pääsenud, sest sellega on Allani sõnul “üks igavene jama” (ehk siis lahendamata asjad autori- ja esitamisõigustega). Võib-olla kunagi…

Aga nüüd vutt-vutt hästivarustatud plaadipoodi ja “Igavene suvi” ostukorvi!

 

Oleme siin viimasel ajal väljaspool kodu aktiviseerunud. Igal aastal on meie november ja detsember, kuhu paigutub väga suur osa lähisugulaste sünnipäevi, olnud ülikiire, kuid selline detsembri algus, kus mõnesse päeva kohe ikka mitu üritust üksteise järel planeeritud, on siiski esmakordne.  Jõulurahukuu – hahaha!

Tänu Leemetile ja Karmenile, kes meile sünnipäevaks koguni kahe kontserdi piletid kinkisid, käisime 1.detsembril Luisa Värgi ja Alen Veziko kontserdil Väätsa mõisas. Tunnistan ausalt, et kuigi Luisa mulle superstaari saates üliväga meeldis, pole ma tema edasiste tegemistega kuigivõrd kursis olnud, tervis oli mul kehvapoolne ning samal õhtul toimus naisteliiga viimane netiturniir. Seega oli  Väätsale sõitmisel päris korralik kohustuse mekk man’, aga kuidas Sa lased piletid raisku, kui need Sulle kord juba kingitud on… Ootused olid niisiis sellised kesisemat sorti, kuna mõlemad Imrega arvasime, et küllap nüüd siis hakkab see aastalõpukontsertite trall pihta, aga mööda pimedat ja vihmast Talllinn-Tartu  maanteed sõites ausõna jõulutunnet ei olnud.

Aga nagu ikka on kõrgete ootuste puudumine hea pinnas meeldivateks üllatusteks. Kõigepeat oli Väätsa mõis, mis käesoleval ajal kasutusel koolimajana, ilus, armas, hubane ning koolipere antud kontserdiks nähtavalt südamega valmistunud. Enne saaliuste avanemist oli võimalik vaadata katusekorrusele ülesseatud näitusi või niisama kooli peal ringi kõndida – lisaks keraamilise kunsti ning jalgrataste vaatlemisele tutvusime niisiis põhjalikult kooli autahvliga.

Kooli pisikene saal oli rahvast puupüsti täis, kuid võõrustajaid tõid maja pealt toole muudkui juurde ning kõik said istuma ning meie sattusime lõpuks suisa esiritta. Nii saime esinejaid eriti lähedalt jälgida, mis mulle muidugi üliväga meeldis, sest laulja emotsioonide ja liigutuste jälgimine annab kogu asjale alati mingi üsna olulise värvingu juurde.

Luisa oli juba lihtsalt vaadata ülikena nagu printsess. Kuigi ma ei saa mainimata jätta, et iga teise – mitte nii ilusa – inimese puhul oleks kollased kingad, lilla kollase kähara alusseelikuga kleit, hoopis teises toonis punased küüned ning mustad rippuvad mitte ühegi eelnimetatuga harmoneeruvad kõrvarõngad mind ilmselt üksjagu häirinud. Tema puhul ma küll märkasin neid vastuolusid, kuid ikkagi oli kõik nii ilus!

Ja siis hakkasid nad rääkima ja laulma! Klahvpillidel Priit Sootla (lisaks pillimänguoskusele oli tal tegelikult ka tohutult mõnus hääl), löökriistadel vürtsitas esinemist Kristjan Matson.

Juba esimese laulu ajal hakkasid minul igatahes pisarad voolama. Jõululaule ei tulnud kohe mitte ühtegi, tegemist oli hoopis väga kenasti ja läbimõeldult kokkupandud armastuslaulude valikuga. Noh, pisarad muidugi ei jää mul enam pidama, kui need kord algavad. Ma pole ühtegi kodutunde saadet vaadanud, aga kaks laulu, mis olevat seal saates kasutusel, olid äärmiselt liigutavad. Väga eriline ja imeline oli muidugi ka Alen Veziko väidetavalt ainus oma elukaaslasele kirjutatud lugu. Kui inimene 12-aastase suhte järel sellise loo kirjutab, siis peab see asi olema päris!

Nats naersime, et meil ainult 8 aastat ja Imre ikka veidi rohkem laule mulle teinud. Liiga palju ei saa teda selle eest muidugi kiita, sest ise nurun juba paar aastat päris uut laulu, aga ju need nii lihtsalt ikka ei tule.

Loomulikult tulid taas pisarad või õigemini enne eelviimast laulu ma neid kraane päris kinni ei saanudki. Kogu selle pisardamise juures oli tegelikult ka üks päris korralikult häiriv tegur. Nimelt võeti kogu kontsert algusest lõpuni kolme kaameraga linti ja me istusime esireas. Ma tõesti loodan, et nad mu punaseks nutetud nina ja vesiseid silmi liiga palju kuskil kunagi ei näita!

Tagaisteel isegi juurdlesin selle üle väheke, et natuke piinlik on sedasi avalikult pisardada, samas aga kui ma teadlikult hoiduksin laulude sisse minemisest, siis ma ju ei saaks sellist elamust (no ja pisarakanal jääks ka puhastamata). Imre arvas ka, et kui ikka pisar tuleb, siis pole lihtsalt midagi parata ja tema ainult naerab – ju siis ei tee ma talle sellega kuigi suurt häbi :D.

Kuna ma sinutorust ühtki sellist head lindistust ei leidnud, kus Luisa ja Alen koos laulavad, siis olgu kuulamiseks siin Luisa ja Lauris Reiniks “Linnamuinasjutt.”

Koju tagasi sõites sai arutatud, et käime ikka liiga vähe sellistel üritustel.
“Unenäopüüdjate” teise plaadi viimane esitluskontsert oli eile, aga sellest juba järgmises postituses…

 

Otsing
Kategooriad:
Arhiiv:
category

You are currently browsing the archives for the Kaunid kunstid category.

echo ' peale else ';
  • oktoober 2017
  • mai 2017
  • aprill 2017
  • märts 2017