Kuu: november 2012

Sünnipäevast

Kuni mäletan, on mulle meeldinud organiseerida endale suuremat sorti sünnipäevapidustusi.

Ega keegi teine neid Sinu eest ju ei tee! Suuri pidusid – juubeleid ja pulmi – kus tantsida ja kellegi juhendamisel meelt lahutada on minu arust kogu aeg liiga harva. Samas muidugi, kui neid siis mõnikord toimub, vot siis ikka mitu tükki korraga! Selle kohta on ilmselt mingi Murphy seadus olemas.

Olen siis seda peotühimikku ikka jõudumööda ja õhinaga täitnud, kuid seekord teatasin perele ja sõpradele, et üllatus-üllatus: suurt pidu ei toimu, ei toimu isegi väikest!

Lasin end hoopis pereringis poputada ja nad tegid seda kenasti!

Hommik algas küünalde puhumise ja munaroaga (lilled ja kingid olid muidugi ka):

 

 

Seejärel tiirud liuväljal:

Siis veel kogu kambaga väljas söömine ning täpiks i-le Imrega kahekesi kinos ning diivanil.

Väga mugav viis vanemaks saada, muide! (Kuigi järgmisel aastal vist tuleb ikka jälle pidu ka!)

Sugulastega olime juba eelmisel nädalal ühise (mina, Imre ja Oliver) sünnipäevatähistusena  loomaaias käinud.

Sõbrad aga olid siis seekord minuga mõtteis, telefonis ja Facebookis. Teistmoodi, aga siiski meeldival moel, sest erinevaid õnnitlusi tuli tohutult! Tänan teid!

Fahrenheit 451

Mõned mõtteterad Ray Bradbury novellist:

*Inimesed elavad, nagu kihutaksid autoga kiirteel. Peatumiseks pole aega ega õigupoolest tahtmistki, sest naudingut saadakse kiirusest. Igale meetrile akna taga jagub ainult põgus pilk, kihutades detaile märgata ei jõua ja need pole ka tähtsad. Ning autodes sõitjad ei tea, mis on rohi või lilled, sest nad ei näe neid kunagi teisiti, kui kihutades. Näidake sõitjale rohelist laiku, ja ta ütleb: “Oojaa, see on rohi!” Roosa laik? See on roosiaed! Valged laigud on majad ja pruunid laigud lehmad.


*Te naeratate, kuigi ma pole öelnud midagi naljakat, ja vastate liiga ruttu. Te ei võta kunagi vaevaks mõelda selle üle, mis ma teie käest küsin.

*Korraldage inimestele võistlusi: kes mäletab kõige rohkem lööklaulude sõnu või osariikide pealinnu. Tuupige neile pähe mittesüttivat materjali, söötke neile sisse palju fakte, et nad tunneksid end kõrini täis, kuid väga hästi informeerituna. Ja nad on õnnelikud, sest sedasorti faktid on muutumatud. Ärge andke neile faktide seostamiseks midagi kahtlast nagu filosoofia või sotsioloogia, ärge ahvatlege neid mõtlema. See tee viib vältimatult melanhooliani.

“Õhtune saun kõik leevendab tasa…”

Sauna tegelikult polnud, samuti puudus kummelitee, kuid tunne on just selline, kui seda rida laulus kuuldes. Imre jaoks on see Mait Vaigu tekst veidi traagilisem kui minu jaoks ja Vaigu enda mõte on kindlasti hoopis kolmas, aga see on juba teine teema.

Hommikud on meil siin koledad: keegi ei taha tõusta ja pinged leevenduvad suure kisaga. Lõpuks lükkan lapsed majast välja ja mure südames vajun mõneks tunniks masendusse ja/või unne. Päeva elame askeldades üle ja see kulgeb sageli nii kiiresti, et seisatada ja mõelda pole aegagi.

Alles päris õhtul, eriti sellisel, kus on aega teha küünlavalgel üks vein, saab hing helgeks, sest enamasti on ju ikka nii, et päevale joont alla tõmmates ja jamadega rahu sõlmides, selgub tõde: ELU ON LILL (lahtiseletatult: … kink, mis on minule antud ja kohustus, mis on minule pandud…)

Kahjuks oli täna külastatud Linnamuuseum suhteliselt igavavõitu, aga selle korvas lastega niisama koosveedetud aeg ja õhtusöök väljas.

Elu on elamist väärt! Kogu aeg! Oleks ainult sisemist rahu need mõned hommikused ebameeldivad hetked vähem ebameeldivaks mõelda ja muuta!