Leibold.ee

Archive for märts, 2012

Kullake on suusareisist kena kokkuvõtte ära teinud, lisan vaid mõned isiklikud tähelepanekud.

1. Mägedes kulub arusaamatult palju õlut. Rohkem kui kuumal suvepäeval aiatöid tehes. Ärasõidueelsel päeval alkoholiletis tiirutades kaalusin 24×0,33 ja 24×0,5 kasti vahel. Otsustasin mõistagi viimase kasuks, sest väikse õllega ei jõua suur janune mees diivanile mahagi istuda, kui tuleb juba uue järele minna. Ja no ülejäägid saab ju koju tuua, onju? Kena mõte küll, aga veel enne, kui päike teisel päeval Himose nõlvade taha jõudis vajuda, oli selgeks saanud, et homme tuleb uus kast tuua! Samas polnud kordagi tekkinud isegi kerget svipsisoleku tunnet, jahedas õhus askeldamine ja permanentselt kuum saun tegid oma töö.

2. Hirmu alistamine on võimas tunne. Üks pilt räägib rohkem, kui tuhat sõna, siin on teile nautlemiseks inspireeriv video suurest eneseületusest:

Proovsin siis ka lõpuks ära selle mäesuusatamise. Idee Himosele suusatama minna sündis ühe koosviibimise käigus ning kuna Imre sõbrad Andres ja Margus olid sedavõrd südikad, et asi mitte ainult jutuks ei jäänud, vaid kohe joonelt sealsamas läbi neti Himosel maja ära broneerisid, siis polnud meilgi enam pääsu.

Tõtt-öeldes sõitsin Himosele laste ja seltskonna, mitte suusatamise, pärast. Mõte, et ma hakkaksin suuskadega mäest allakihutamist nautima, oli piisavalt tobe isegi sellel pikemalt peatumiseks. Aga kuna poisid (12a ja 11a) on just selles eas, et sellised (veidi riskantsed) sportlikud asjad on viimane aeg ära proovida, siis olin tegelikult väga õnnelik, et meid sedasi kaasa veeti.

Loomulikult ei kavatsenud ma ka ise päriselt juba ette loobuda, et asi mulle üldse ei meeldi, vaid lasin endalegi suusad laenutada ning otsustasin vähemalt lastele mõeldud mäe järele proovida. Peale esimest katsetust minimäel olin küll allaandmisele suht lähedal, aga ronisin ikkagi ka lastekale. Sinna esimesele künkale jäin paariks päevaks, sest kuigi mulle meeldis väike liuglemine, sain ma juba selle mäe lõpuosas sisse sellise hoo, mis kohati hinge kinni võttis ja kuhugi suuremale minemise mõtte kaugele eemale peletas. Kõige hullem oli see, et kui minuga samaaegselt veel keegi laskus, siis tabas mind paaniline kokkupõrkehirm, millest tingituna täiesti vabatahtlikult end pikali heitsin. Kukkumise endaga sain kenasti hakkama, ei mingeid väändeid ega murde, aga jeever kui kohutavalt tüütu on end pärast püsti ajada!

Margus, kes iga-aastase suuskajana oli juba “vana kala”, hakkas Leibolditele tasuta instruktoriks, mille eest olen talle väga tänulik: õppisin pidurdama ning keerama, muidu oleks end vist sööstlaskumise esimestel katsetel surnuks kihutanud. Kui viimasel suuskamise päeval selgus, et minule ikka tõepoolest pole mingit mõtet mäepiletit (mis oleks meid lubanud ka kõrgematele mägedele) soetada, leidis Margus, et peaksin siis vähemalt ühte teist algajate mäge proovima ning seetõttu sõitsime oma majutuskohast veidi kaugemale. Sellest Põhja-Himose algajate mäenõlvast sai mu lemmik! Veidi kahju muidugi, et alles viimasel päeval, aga noh, vähemalt on suur soov järgmisel aastal sama “trip” ette võtta.

Tänud kõigile, kes meid sellele reisile “kaasa rääkisid”, sest peale suusatamise oli tegemist ka muus mõttes toreda ettevõtmisega. Kokku oli meid kolmekordses (kõige ülemine neist küll pigem pööning-magala) majakeses 16 tükki: 2 ema, 5 isa ja kari lapsi. Kisa oli kohati ikka taevani ja kõrgemale, kuigi enamus aega toimetasid lapsed siiski omapäi: käisid mäel, istusid arvutis, mängisid omi mänge.

Köögitoimkond vahetus jooksvalt, sõime ikka väga rikkalikult: supid, salatid, praed, magustoidud, kõik oli olemas! Ole tervitatud Gina, kes kogu menüü koostas ja toiduained soetas!

Lauamängudest õppisime ära “Sõnamängu”. Teisel korral õnnestus mul see Imre ning Marguse vastu (vaatamata sellele tõsisele mõttetööle, mis pildilt paistab) ära võita ja nii ma nüüd arvan, et peaks selle mängu  vist ka koju soetama.

Kultuuriprogramm oli samuti super: õhtuti lahutas laulu ja kitarrihelidega meie meelt Andres (kellel muide on täna sünnipäev: palju õnne veelkord!), Imre laulis kaasa juhul, kui oli natuke “julgust kogunud”, ja isegi mina jorisesin ühes. Teised olid rohkem kuulajad, ma ei usu, et nad oleksid veel vähem viisi pidanud kui mina, aga ilmselt oli neil lihtsalt suurem häbitunne või midagi. Siinkohal on paslik tervitada mu kunagist muusikaõpetajat, kes lubas mul laulukoori jääda tingimusel, et ma esinemiste ajal ainult suud liigutan (no ma tegelikult ei jäänud siiski sinna koori).

Peale kõige muu ei saa ma jätta märkimata, et tagasitulek Himoselt Tallinna oli nagu sõit läbi aja.

Hommikul oli Himose kant kaetud värske valge lumega ning sadas peenikest lund.

 Helsingis oli kohati näha juba lume alt väljasulanud kohti.

 Tallinnas oma aias tervitasid meid esimesed lumikellukesed.

Kaheksa tunniga talve südamest kaunisse kevadesse!

Mänguliselt oli EMV2012 mulle muidugi täiesti ebaõnnestunud sari, mitte kordagi ei pääsenud isegi rahade lähedale. Või noh, tiimiturnal tegelikult ju cashisin, aga seda puhtalt tänu võistkonnakaaslaste tublile sooritusele – kõik ülejäänud jõudsid viie parima hulka, mina lõpetasin enda “jooksus” väidetavalt 14-ndana. Õnneks olen ma piisavalt paksu nahaga ja kaheksa lörriläinud turniiri meeleheitele ei aja. Muidugi on kahju, sest tundetasandil oleks väga soovinud õnnestuda, aga elu on õpetanud, et alati ei saa kõike, mida tahad. Neela alla või sülita välja ja mine edasi.

Minu isiklikust tragöödiast palju tähtsam on see, et meistrivõistlused osutusid üle ootuste populaarseks. Peaaegu kõik turniirid olid välja müüdud, osalemisaktiivsuse kasv 25%-100%, tõesti uhke lugu! Ainus langeva graafikuga turniir oli highroller, seda peamiselt sponsoreeritud mängijate väljajäämisele -eelmine aasta lõi turniiril kaasa päris palju Olümpiku mustsärklasi, kellest seekord mängis – kui mu mälu mind ei peta – ainult Raigo Aasmaa. Päris huvitav fenomen, et netipokkeri närbumisajastul on live-pokker imekaunilt õitsele puhkenud. Ilmselt on inimesed hakanud pokkerist otsima rohkem meelelahutuslikku väljundit ning enamusele meeldib ikkagi mängida pokkerit vastasele otse silma vaadates. Aga olgu põhjus milles tahes, EMV2012 oli üliedukas ettevõtmine ja mul on selle üle väga hää meel.

Aga alati saab veel paremini, panin kirja mõned mõtted järgmise aasta meistrivõistlusi silmas pidades.

1. Vähem turniire

Sarjast võiks välja jätta freerolli, meistrite turniiri, meeskondliku turniiri.

-Freerolli finaali mängiti 10 mängija asemel 8 mängijaga, sest kaks mängijat ei viitsinud lihtsalt kohale ilmuda. Võib-olla natuke näitab see üldist suhtumist antud turniiri osas. Pealegi, rahvaturniiril osales 500 mängijat, freerollil 800…seega üsna sama nišiga turniirid, mõlemaid pole meistrivõistluste raames põhjust pidada. Kindlasti võiks Triobet traditsiooni jätkata ja selgitada edaspidigi välja Eesti parima freerollaja, aga pigem väljaspool ametlikku EMV kava.

-Meistrite turniir on iseenesest ilus tava tunnustada ja meeles pidada kõiki Eesti pokkerimeistreid, aga nii pika sarja raames tundub see natuke tüütu lisakohustusena. Loomulikult võib öelda, et pole ju vaja kohale ilmuda, kui ei viitsi. Aga inimloomus on juba selline, et kui kutsutakse, siis peab minema, auasi. Muidu teised torisevad, et “näe Leibold na upsakaks läinud, ei viitsi isegi kutsetega turniirile kohale ilmuda!” Võib-olla teha ka meistrite turniir eraldi ettevõtmisena. Au ja uhkuse peale mängimiseks on EMV-l highrollers. Mind ajas küll sinna upsakus, et kuidas MINA saan kõrvale jääda. Väärtust sinna ju otsima ei lähe, puhas egotripp, vähemasti minule.

-Meeskondlik turniir ja segapaarismäng. Segapaarismängu turniir meeldis mulle üliväga, mõnusalt seltskondlik ja suhtlusrohke formaat tõmbab sarja hoogsalt käima. Meeskondlik mäng seevastu vajab suuri muudatusi. Kindlasti tuleks mängu tuua individuaalne auhinnafond. See ei ole õige pokker, kui üks tiim mängib põhimõtteliselt mängurahaga ja teine tiitli peale.
Lasen juba nagu katkine grammofon, aga võib-olla võiks kaaluda meeskondlikku EMV-d samuti eraldi ettevõtmisena. Võrusid ei jagaks, aga ehk võiks meeskondlikus võistluses taaselustada parimate autasustamise medalitega?

2. Sügavama struktuuriga turniirid

EMV toimub korra aastas ja on kohalikus pokkerielus pikalt kõige prestiižikam võistlus. Samas on paljude turniiride struktuurid samased igakuise Triobet live jms analoogsete turniiridega. Aga EMV peaks olema eriline ja võimaldama natuke pikemalt sügava stäkiga pokkerit mängida.
Ühepäevase turniirina ei saa mängu sügavamaks muuta, PLO-d mängiti nagunii kella seitsmeni hommikul. Lahendus oleks turniiride muutmine kahepäevasteks. Eesmärk võiks olla esimese päeva jooksul selgitada välja finaallaud ning teisel päeval mängida võitjani. Sellisel juhul jätkaks teises päevas 10-15% mängijatest ning hilise registreerimise olemasolul jõuaks umbes pool finaallauast soovi korral ka järgmisele turnale peale. Erandiks on HORSE, kus hoogne väljalangemine algab alles teisel päeval.

3. Lõpugaala

Laupäeva õhtul, pärast uue meistri selgumist, võiks toimuda pidulik pralle, kus šampanja voolaks ojana, muusika mürtsuks ja värsked meistrid saaksid võrud käe ümber. Sedapsi saaks kahenädalasele pokkerimaratonile väärika punkti panna.

4. 2013 EMV kondikava

Esmaspäev 18:00 Heads-up Day 1

Teisipäev 17:00 Heads-up Day 2 (4 mängijat)
19:00 Segapaarismäng

Kolmapäev 18:00 PLO Day 1

Neljapäev 18:00 PLO Day 2
19:00 Põhiturniiri sat

Reede 18.00 Põhiturniir Day 1 A

Laupäev 12:00 Põhiturniir Day 1 B

Pühapäev 12:00 Põhiturniir Day 2

Esmaspäev 18:00 H.O.R.S.E. Day 1

Teisipäev 18.00 H.O.R.S.E. Day 2
Highroller sat

Kolmapäev 18.00 Naiste MV
18.00 6-max highroller

Neljapäev 18:00 PLO hi-lo Day 1

Reede 12.00 – 17.00 Rahvaturniiri Day 1 A
18:00 PLO hi-lo Day 2
19:00 – 24:00 Rahvaturniiri Day 1 B

Laupäev 12.00 – 17.00 Rahvaturniiri Day 1 C
14.00 Põhiturniir Day 3 – Finaal
20.00 – EMV lõpupidu ja auhinnagaala

Pühapäev 12.00 Rahvaturniiri Finaal

Kallid lugejad!

Käesolevaga annan teada, et töötan alates 12.märtsist PokerStarsi huvides.

Uudise juured ulatuvad kaugele-kaugele ja tõendavad seda, et järjekindlus viib sihile. Mitte, et mu eesmärk oleks nüüd käes ja kõik mäetipud vallutatud, aga mind on märgatud ja mulle on antud võimalus.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada sellest, kuidas ma Eesti ühe edukama pokkerimängija Imre kõrval olen kogu meie kooselu aja omal viisil üritanud taustatiimiks ja lisaväärtuseks olla. Juba alates sellest ajast, kui meie reisid olid seotud satelliitturniiride võitudega SunPokeris ja Pacificus, tulevad meelde olukorrad, kus triikisin näiteks ära kogu SunPokeri tiimi särgid või tiimiliikmeid lihtsalt lauas veepudelitega varustasin. Kui  Imre Unibeti lepinguga mööda Euroopat reisis, olin rõõmuga abiks kõikvõimalike ülekannete tegemisel ja muul viisil, PokerNewsi töös algusest peale kaasalöömisest üldse rääkimata…

Ja nüüd siis juhtus nii, et mulle, kes ma otseselt isegi tööd ei otsinud, pakuti lõpuks ometi selline pokkeriga seotud töö, mille ma (küll hoolsalt kaaludes, kas mul töötamiseks üldse aega ja lusti on) õhinaga vastu võtsin.

Soovitajaid olevat mul olnud Eestist, Leedust ning PokerStarsi enda ridadest. Kuigi ma isegi ei tea, kes konkreetselt kõik need soovitajad olid, tänan Teid kõiki! Tegelikult on ikka äärmiselt soe tunne, kui sind on märgatud ja usaldatakse!

Ma ei saa öelda, et mul oleks hetkel väga konkreetne arusaamine, mida minult oodatakse ja millised on minu konkreetsed ülesanded, aga PokerStars Social Media Manager/Content Manager for Estonia – kõlab kenasti, kas pole? “Väljaõpe kohapeal” algas alles esmaspäeval ja kestab ilmselt enne konkreetsete tööülesannete täitmahakkamist veel mõnda aega. Enda jaoks olen tegelikult juba nii mõndagi uut ja huvitavat leidnud, jääb vaid loota, et see nii ka jätkub.

Ja mis siinse blogi lugejatel võiks minu uuest tööst kasu olla? Kõigepealt pean kohe ära ütlema, mida minult pole mõtet oodata. Kuna mul pole juurdepääsu PokerStarsi andmebaasidele ega pokkeritoa tehnilisele lahendustele, siis klienditeeninduse ning parema riveri muredega pole mõtet minu poole pöörduda. Samuti ei saa ma aidata deposiidi tegemisel ega kontrollida näiteks seda, kas keegi on liitunud PokerStarsiga läbi PokerNewsi või mitte.

Usun, et minu kasu Eesti pokkerikommuunile seisneb eelkõige infojagamises PokerStarsis toimuvate kampaaniate ning kõikvõimalike PokerStari poolt sponsoreeritavate ürituste kohta. Loodan, et peagi saame taasavada PokerStarsi fännilehe Facebookis ning peagi hakkab ilmselt tööle ka PokerStars Estonia Twitter. Nendesse kohtadesse ootan teid kõiki siis endale külla nii minu kui ka teiste fännidega infot ning häid mõtteid jagama. Eks siis näe, mis sest värgist saab.

Lootes oma pokkerimängijatest sõprade ja tuttavate soojale suhtumisele,

Teie,

Kairit ‘kassike’ Leibold

Otseülekanne PokerNewsis, võitjaks tuli Ave ‘ristiseitse’ Lepik ja siis oli seal veel üks selline naisolevus:

Foto: www.pokernews.ee – Herli Olop

Sain suhteliselt kiirelt õhtule. Minu jaoks raske laud: Lardo, Alari ja Mauro-Marki omavahelised heitlused surusid mind kuhugi omaette nurka kätt ootama ning ma tundisn end kogu turniiri justkui kaasreisija. Lisaks veel kohutav kaardijooks. Algul sain tohutu hulga väikseid paare, millega callisin end 3-5 inimese pottidesse ning foldisin möödaläinud flopist, hiljem ei saanud isegi neid ja foldisn juba enne floppi.

Kaks korda maksin päris palju välja parematele kätele. Kõigepealt väikse mastiga ässaga mastile ning hiljem 77-ga 88-le. Nende seitsmetega callimise osas olen ses mõttes mitterahul, et arvan, et oleksin suutnud vasturünnakuga mistahes tänaval vastase 88-t foldima saanud (maas vist J62J4), kuid kuna ma panin ta hoopis flopatud paari (A6 vmt käsi) peale, siis arvasin, et callides saan rohkem raha (mis ma ikka teda ära ajan).

Lõpp oli ‘lepse reega mäest alla’ langus, sest kaarti polnud ja lootust, et keegi seal lauas midagi foldib, oli väiksemgi veel! Paar korda proovisin preflop tõstet, millele sain vastu kas 2-4 calli või ületõste. Flopist või hiljemalt turnist andsin alati alla! Ja ei oska end isegi süüdistada, sest minust läksid mööda nii need flopid, mille ajal mul kaardid käes olid, kui ka need, milles olin juba ette loobunud.

Mikrona all-in sattudes pidas mu eesolev käsi küll 2 korda AQ v AJ ning AQ v Qx, aga samas suutsin 8000-st stäkist veel AK-ga vastase ässadele duubli anda.

Viimane käsi lootsin Priit Oja tõstele all-in otsa lükates 88-ga flippama asuda, kuid paraku oli tal 99. Head õhtut! Imre turniirielu sai otsa kümmekond minutit hiljem.

Hämmastaval kombel pole tunnete tasemel mingit erilist kaotusvalu saabunud.

Käisime poes, Imre keetis supi, mina tegin salati ning istusime teleka ette Eesti Laulu vaatama.

Eesti laulust siis ka mõned tähelepanekud:

1. Mulle meeldis kõige enam August Hunt  ja “Tantsulõvi”! Ma ei saa sinna midagi parata, et hakkan seda lugu kuuldes kohe ise kaasa tantsima.

2. Lenna “Mina jään” on kaunis lugu, mis nägi laval ka hea välja- Oleksin nõustunud tema võiduga päris rõõmsasti. “Kuula” polnud sellele loole finaalis arvestatav konkurentki, rääkimata esikoha ohustamisest. Ma ei saa aru, mis juhtus!

3. Minu jaoks on Ott Leplandi “Kuula” igav ja säratu. Sellegipoolest: mingu ta siis nüüd pealegi Euroopa neiukeste südameid vallutama, sest kui see asi ikka nii paljudele meeldis, mis siis mina sellest masside maitsest ja valikutest tean.

4. Vaheklipid olid  häbiväärselt lamedad ja nõmedad, head näitlejad seda teksti ja komejanti ei päästa ei suutnud.

5. Hääletamise ajal kõlanud töötlused olid superhead!

Homme jälle parki ülekannet tegema. Evely ning tema kallima klanni neljakesi teise päeva jõudmine on suur asi, Ilonale-Laurile, Karmenile-Leemetile, õdedele Tammedele ning Katrile elan samuti kõvasti kaasa ja loodetavasti võidab lõpuks kõige tugevam – ma ausõna ei tea, kes see neist järelejäänuist seal on, sest Imps kukkus ju tegelikult juba välja! Kohtumiseni!

Eilne EMV HU turniir oli korraga nii megalahe kui ülimalt masendav ja väsitav.

Esimene mäng Rikard Relanderiga, kes mulle juba enne lauda istumist punase (õnne)roosi kinkis, oli fenomenaalne. Mängulises mõttes näitasime mõlemad suht halba pokkerit, tegeledes limpimise ning riverivaatamisega, ületõsted olid justkui vaikival kokkuleppel peaaegu keelatud. Kuigi sain meie heitluse ajal vähemalt 6 korda (ja ma ei liialda!) Rikardi heade kaartide (rida, mast, kolmik) vastu kombinatsiooniks “maja”, lõppes tema turniirielu alles blindidega 200/400. Minu kaardijooks oli tõepoolest haruldaselt võimas, suurepäraseid algkäsi polnud küll kuigi palju, aga turniks-riveriks sain laua abiga pidevalt monstrumilähedasi kogemusi. Olime kindlasti kõige jutukam ja lõbusam paar kogu turniirialal ning võiduga väljumine tegi selle veelgi vahvamaks.

Teine turniir jätkus suht sarnases lõbusas meeleolus, kuigi naljad olid kurikeelsemad ja tegemist oli peamiselt kaartidevälise ärapanemis- ja vaimukusvõistlusega. Värskelt kasiino uksest sisse lubatud noor agressiivne mängija Mauro-Mark Musting, kes enne minuga kokkusaamist oli alistanud “wilderhaasi”, oli hoopis teistsuguse stiiliga kui Rikard: floppe nägime üliharva, rivereid eriti üksikutel kordadel. Vaatamata jutuvadale olin keskendudnud ja mõnelgi korral hammustasin ta blufid läbi, tema minu omi õnneks mitte. Viimases jaotuses läks ta all-in, kui oli teinud buttonilt tõste ja mina ületõste. Kuna ta oli varem mitu korda mu ületõstele foldinud, siis tundisn, et ta ei saa seda endale enam emotsionaalselt lubada ning tegemist on sellise “meeleheite all-in” lükkega, mistõttu callisn kiiresti. Seega minu jaoks mõneti isegi üllatuseks, oli tal mu ärtu mastist ässale ja emandale vastu näidata 77. Alo, kes pikalt meie minu poolel olles mängu pealtvaatajaks oli, kommenteeris, et ka tema kukkus Mauro vastu välja AQ-ga . Käskisin suht närviliselt tal vait jääda, aga tunne oli, et vajalik kaart tuleb. Natuke närvikõdi ja riveril see “äss” (mis Mauro-Margi täpsustuse kohaselt oli siiski Q) lõpuks maanduski – hea nii. Vastane surus kätt ja tuhises minema, mõistan ta ahastust.

Minu jaoks viimasel turniiril oli aga mitu asja päris valesti. Alguses oli mul kaarti ja tegin paar ületõstet, näidates nii QQ ku AA ette, kuid naljakal kombel just siis, kui tegin vahelduseks ületõste Q10s-ga, pani Maanus Abiline omakorda otsa. Kaalusin suht pikalt veidi hullumeelset üleblufimist, kuid julgusest jäi vajaka ning kuna see juhtus siiski sellel turniiril esmakordselt, otsustasin alla anda. Maanus viskas lauale J3 kommides, et oli just igalt poolt lugenud-kuulnud, et see on hea bluftõste kaart, sest see kas läheb läbi või viskad kaardid uue vasturünnaku peale rahulikult minema. Õige ta ju oli, aga mina olin enda peale ikkagi vihane, et tajusin situatsiooni ära, kuid ei tegutsenud vastavalt. Miskitmoodi sain siiski hiljem oma stäki veel vastase omast suuremaks, kuid siis tuli käsi, mis jääb kummitama. Mul on väga halb kätemälu ja ma ei tea enam kõigi panuste suuruseid, kuid tabasin flopis 259 oma K5-ga keskmist paari, check-check, turn 9, teen väikse panuse (arvan 300) ja Maanus tõstab 800-le, mille callin kindla plaaniga callida riveril mistahes panus, sest olin suhteliselt kindel, et tema ülepanus oli puhas bluf. River tuleb Q ning Maanus paneb ca 1500, minu esimene reaktsioon on järgida plaani ja riskida sellega, et just Q oligi see kaart, mis talle tegelikult edu andis. Aga siis vajutan pidurit ning tuletan endale meelde, et ma pidin seekord kõik käigud hästi läbi mõtlema. Ja siis ma mõtlen ja mõtlen üle! Vaatan, et ta jättis endale taha vaid ca 1300 nööpi, mis tähendab, et kui ma callin, jääb ta ju ülipisikeseks (samas: ta jättis nööpe järgi, st. ta ei taha selle käega välja kukkuda, ta riskib paljuga, kuid siiski mitte kogu stäkiga – see ei tulnud pähe!!), minu mõtlemise järgi ta pidi arvestama sellega, et ma callin, sest kui ma juba turnil callisin, siis mille peale ma riveril maha panen?! See Q ei toonud kohale ühtki tõmmet ja samas ta teab, et mul 9-t pole, seega leiutasin, et ta ise ei karda Q-d üldse ning nägin tonti: tal oli juba flopist kolmik ja ta väga tahab, et ma maksan! Tal on kas õhk või hoopis monstrum. Monstrum või õhk? Ja ma foldin … Rõõmsalt keerab Abiline oma totaalse ja lauasse üldse mittepuutuva blufi lahti. Well played või õigemini siiski pigem jälle üks minu poolt kehvasti mängitud käsi! Lisaks oli minu stäkk tema omast sel hetkel sedavõrd palju suurem, et arvestasin suht rahulikult, et kui foldin, suus jääme ühesuurusteks ning kõik on veel võimalik – tegelikult oleksin pidanud nägema asja hoopis sedapidi, et ma võin seda calli endale lubada, sest mul jääb veel norm. stäkk alles.

Aga sellest käest edasi laskusin justkui mootorkelguga laugjast mäest: muudkui foldisin, kõik 94, 73, 10-2, 65 jne käed – foldisin nii min.tõstete peale kui ka buttonilt. Mõni üksik kord tegin ise pisikese tõste või callisin preflopis, kuid flopid läksid kauge kaarega minust mööda ning mu stäkk lihtsalt sulas. Tunnistasin ka Maanusele ausalt, et sooviksin endale kord sellist vastast nagu temal parasjagu on, mille peale ta naeris stiilis: “See mäng kestaks kordamööda foldides küll terve igaviku.”  Valus tõde, kass! Kui siis viimasel korral juba päris mikrona (ca 1700) A7 sisse läksin, sai tema K6 kohe floppi 2 paari ja mina vähemalt paaritunnise masendushoo. Respekt, noormees! Elan talle nüüd kaasa, et ta selle kupatuse ära võidaks. Oleks mulle karistuseks ja lohutuseks ühekorraga!

Muide veel üks detail – ma ei teadnud, et see viimane oli rahakoha mäng! Olin täitsa kindel, et rahadeni on vaja üks mäng veel mängida – ei usu, et see midagi oluliselt muutnud oleks, kuid olen ikkagi enda peale tige, et selline udupea olen. Samas oli vastase motiveeritus minu omast ilmselt üle küll, seda peab taaskord enese häbiks tunnistama, ja äkki oleks rahalõhn minu omagi tõstnud.

HU on formaat, mis adrenaliini lakke ajab. Üks-ühele mäng kütab kirgi ja jätab enam hingehaavu, kui mistahes muu pokker. Seega on see väga huvitav, kuid ka kurnav. Ei olnud mul mingit jaksu enam pärast väljakukkumist ülekannet tegema jääda ning koju jõudes viitsisin vaid Imre valmistatud imemaitsva teosalati nahka panna ning teleka ees vedeleda.

Täna veidi hiljem peaks veebruari kokkuvõtte ka ära tegema,tean, et olen pisikeses plussis, kuid täpsemalt pole veel vaadanud.

30$ PokerStarsi naisteliiga eest laekus juba täna – eelmisel aastal kahte jalga longanud liiga on vähemalt tehnilises mõttes (tulemuste sissekandmine hiljemalt järgmisel päeval ning eelmise kuu võidurahade arvutamine 1. kuupäeval) sel aastal väga heal tasemel!