Kuu: november 2011

Eileõhtune Olympic versus PokerNews klubide kohtumine oleks ehk olenud lahe üritus, kuid pokkeris on üks reegel: “Mängi pokkerit ainult siis, kui oled selleks mentaalselt parimas vormis ja suudad teha oma A-mängu.”

Kuidas aga läks HU võistlusesse kassike? Pärast 15 tundi kestnud migreenihoogu, väsinult ning vaevatult. Ainus mu soov kogu ürituse vältel oli minna koju magama.

Esimene kohtumine oli Aare O-ga, kes asja lõpuks ka ära võitis. Selle sõbraliku ja suhteliselt kaua kestnud duelli pidasin veel isegi vaimselt ja füüsiliselt vastu.  Võib öelda, et oli Aare päev, tal klappis kõik ning hiljemalt riveriks oli tema käsi minu omast ikka parem ning 2:0 ma tappa sain, see võttis küll aega, aga oli aus.

Kellyga kohtumise ajaks saabus mu peavalu tagasi, kuid mäng oli iseenesest lõbus, sest Kellyga on ikka lõbus üksteisele “komplimente” teha ning ärbelda, et kumb meist kõvem on. 2:1 sain tappa. Minu mäng oli konkreetselt hambutu ning asjad ei sujunud kohe üldse: callisin, kui poleks pidaud ja foldisin oma pooletoobiseid käsi Kelly bluffidele – ta oli seekord kõvasti üle minust igas mõttes. Õnneks Imps vähemalt perekonna seisu hiljem viigistas, võites omakorda Kellyt 2:1.

Kohtumistest Lauri ja Silveriga mäletan väga vähe, peavalu oli jõudnud kasvada sinnamaale, et seda ignoreerida oli võimatu ning pärast seda, kui lasin Lauril end limp re-raise all-in lükkega KQ v AA potti meelitada, murdusin täielikult. Hea mäng, Lauri, võit minu üle 2:0.

Vsiuga mängus mäletan täpselt ühte hetke, kus ta suutis nii 20 sekundiks tekitada minus mingigi mänguisu lausega, et võit minu üle on vormistamise küsimus. Tema tõste peale läksin järgmine käsi all-in ning ta callis parema kaardiga, mis ka vastu pidas (ei mäleta, mis kaardid täpselt olid – aga mul oli vähemalt 1 pilt).

Imrel oli samuti füüsiliselt kehv olla, sest eks ta oli terve öö mind poputanud ja siis veel päev läbi üksi lastega tegelenud, magamata ning mingi algava viirushaigusega kimpus. Lõhidalt leidsime tagasiteel, et oleks pidanud selle õhtu vahele jätma, aga kus sa jätad, kui oled kord juba meeskonda arvatud!

Aga HU on kõie psühholoogilisem mängu üldse, mistõttu väsinult ning motivatsioonita lihtsalt ei saa seda mängida! Mingis muus võistkondlikus vormis võiks veel proovida mingid punktid välja istuda, aga HU-s pead ju võitlema! Seega, õppige minu vigadest ja ärge ronige vähemalt turniirile kehva enesetundega, kui pole mingit võimalust mängida isegi oma B või C mängu!

Aga täna on mul sünnipäev ja ma sain uue ilusa läikivpunase läpaka! Nüüd hakkab postitusi tulema!