Uued pildid siia kõigile rõõmuks ja jutt tuleb loodetavasti lähiajal käsitööblogisse.
Ikka villalainel
Kuu: september 2011
Kisub käsitööleheks
Tervitused näpuloomadelt. Konn sai õepojale, teised lähevad loteriinänniks kooli.
Tegelikult on üks pokkeripostitus mul juba ammu plaanis, PLO8 õppeprojektis tiksub kohe 30 000 kätt täis ja peakls vahekokkuvõtte tegema, aga see on kahjuks selline pikk ja kurb lugu. Villaloomad on tegelikult ka hoopis nunnumad kui Omaha graafikud!
Tervitused Otilt
Täna tervitab meie lugejaid Ott.
Homme kell 12.04 algab sügis. Õhus on seda juba pikemat aega tunda ja sestap on Ott emme abiga juba peaaegu valmis ka talveks. Müts-sallist ja kinnastest lähemalt minu käsitööblogis.
Jänes
Täna tervitan teid sellise jänesega! Kes tema kohta rohkem teada tahab, külastagu mu pikka aega varjusurmas viibinud käsitööblogi.
Razzke käsi
Käimasoleval WCOOP-il, mis on olnud tulemuste poolest paras katsumuste jada, mängisin tänasel HORSE-l päris põneva ja kergelt kummalise razzi käe, mis kahjuks jäi mulle turniiri viimaseks. Väga masendava razzi vooruga olin kukkunud keskmise stäki pealt mikroks, panused olid 600/1200 ja minul alles 2500.
Käsi (2-6)-Q, pean tegema kohustusliku avapanuse, vist 240. Folditakse minu paremal istuva mängijani, kelle uksekaardiks on 3 ning mõistagi teeb ta tõste. Pange tähele, et tegemist on täiesti automaatse käiguga, mida vastane peab tegema iga kahe taskukaardiga. Aga mina? Esmapilgul tundub lihtne fold, sest isegi parimal juhul oleme vastasest ainult napilt ees ning lahtise emandaga on kätt suhteliselt keeruline mängida. Ometigi otsustasin maksta ning olen veendunud, et tegemist on ainuõige käiguga. Vaatame protsente – 2-6-Q on X-X-3 vastu (kus X on suvaline kaart) ainult 45-55 taga, samas saame me pangast suhte 4,5:1. Lisaks turniiriolukord – oleme väga lühikese stäkiga ning soovi korral võime viiendal tänaval kõik rahad sisse panna ehk siis me ei pea kahel suure panustamislimiidiga tänaval enam pokkerit mängima ning saame enda “equity” ilma pead murdmata ära realiseerida.
Neljandal tänaval jagati mõlemale 5 ning võiduvõimalus – minu jaoks pisut ootamatult – kasvas 3% võrra (2-6-Q-5 vs X-X-3-5 = 48/52). Vastane panustab, mina maksan.
Viiendal tänaval saan mina 2 ja vastane J. Väga halb kaart ja kaalusin tõsiselt foldimist, kuid lõpuks tegin siiski hambad ristis calli ära. Mis oli ka õige, sest 2-6-Q-5-2 on X-X-3-5-J vastu 37/63, aga mina sai pangast rohkem kui 3,5:1, seega piisanud oleks 22-23% võiduvõimalusest.
Tragikoomiliseks teeb jaotuse asjaolu, et vastane alustas kolmede kolmikuga, heh, ning antud olukorras olin ma algusest peale suur soosik! Viiendal tänaval olin 70/30 ees! Paraku sellest ei piisanud, vastane tõmbas kaks head kaarti ja mina kaks “tellist”.
—
Põnevamad mängud siis selleks korraks WCOOP-il läbi, mõned huilod siiski veel tulemas ja tõenäoliselt mängin pisut holdemit ka, proovin mõne turna ikka ära võita. Iseenesest satelliidid on sujunud kenasti, kahjuks põhiturnadel on pakk senini jääkülm olnud. Pole midagi, võitlus jätkub.
PS! Kui tahate segamängupisikut külge saada, siis liituge kindlasti “Kaheksajalg” õppeliigaga. Veel pole üldse hilja, ainult üks turna on peetud. See nädal on vaatluse all limit holdem ja turna toimub Starsis kell 20.00.
“Südaöö Pariisis”
Täna uurisime veidi filmikunsti.
Woody Alleni “Südaöö Pariisis” on romantiline komöödia, mis räägib ühe Ameerika perekonna viibimisest Pariisis.
Tuleb tunnistada, et filmis on mitmeid kohti, mis on tõesti naljakad või siis visuaalselt nauditavad. Filmi sissejuhatuses näidatakse näiteks väga pikalt kauneid kohti Pariisis, see loob mõnusa romantilise meeleolu ja Pariisis viibinutele toob ilmselt kaasa miski mälestustetulva, ka muusika on ilus, romantiline. Komöödia mõttes meeldis mulle enim koht, kus peategelane Gil kirjeldab suhet oma pruudiga, kellega neil tekkivat erirvamusi peamiselt suurtes asjades (näiteks, kas kolida elama Malibule või jääda Pariisi), kuid see-eest mõnedes üksikutes pisiasjades – näiteks naanileib – on nende maitsed kattuvad. Samas kõrvarõngaste koht oli minu jaoks nagu mingist viienda kategooria komöödiast ja naerma ei ajanud kohe üldse mitte.
Üldiselt on filmi põhiidee lahe ning kohtumised erinevate ajalooliste suurkujudega kaunis koomilised, aga päriselt ma filmiga siiski rahule ei jäänud. Näiteks ei meeldinud mulle loo osaline pealiskaudsus – näiteks just seesama pruut oleks nagu pliiatsijoonistus akvarellil (nii üheselt negatiivne ei tohiks üks tegelane siiski olla). Detektiiviosa oleksime Imrega ühisel meelel filmist üldse välja jätnud, sest see võttis võimaluse kogu lugu soovi korral mõistuspärasena tõlgendada, et kutt näiteks jäi lihtsalt trepile magama ning nägi oma raamatu tegevust unes.
Kokkuvõtteks ütlen, et “Südaöö Pariisis” on hea kerge meelelahutus, aga ei midagi sellist, mille tõttu ma kõiki lugejaid kinno tahaks ajada.
Allolev pilt on aga siiski kodusest septembrikuisest Tallinnast ja läheb teele koos tervitustega perekond Klambrile.
“Vaata, ma kukun”
Kõigepealt leidsin SinuTorust laulu. Laulu alt leidsin viite, et lugu kuulub kokku etendusega, mida mängitakse Linnateatris. Nendest argumentidest piisas, et osta piletid (kõigepealt ainult mulle ja Impsule veidi hiljem lisaks ka sõbrale sünnipäevaks).
Täna peale turniirisatikaid ja vahetult enne Imre WCOOP $320 Badugi-turniiri algust käisime läbi vihma pea jooksujalu teatris ära.
Elamus algas juba kavalehega, kui paberilehe asemel pisteti pihku cd-plaat nimilauluga. Etenduse info oli väikestel lehekestel cd-ümbrise vahel ja minule – neti-inimesele – väga meeldivalt ja asjalikult Facebook-stiilis kujundatud.
Lühidalt: väga hea tükk! Minu jaoks minu praeguses vanuses ja emana mõtlemapanev ning ehk isegi veidi hirmutav, kuid teiselt poolt lihtne taastõdemus, et noorus on ehk küll ilus aeg, nagu laulus väidetakse, kuid kõigi nende maailmamuutmise plaanide ning eneseotsingutega suhteliselt raskesti üle-elatav.
Samas muidugi need noored, kes laval seda lugu mängisid, olid särtsu ja jõudu täis, pilt, mille nad lõid oli uutmoodi huvitav, julge ja siiras!
Vahemärkusena pean üles tunnistama, et ma pisardan pea iga etendust ja filmi vaadates (ei olnud erandiks isegi animatsioon “Kung Fu Panda”), sama lugu on suure osa raamatute (eriti elulooraamatute armastuse ja ilusate mälestuste kohtade) ning lauludega. Kui miski looming minu pisarat välja ei võlu, siis on enamasti tegemist otsese läbikukkumisega (sest pisarakanal vajab ju regulaarset puhastamist)! Kõnealusest etendusest elasin suurema osa siiski nututa üle, sest otseseid pisarakiskumise kohti seal polnudki. Ometi oleksin selle kuldse erandina ikkagi väga heaks tükiks lugenud! Aga lõpulaulu ajal olin hädas sellega, et mitte häälekalt nuuksuma hakata, seega ei jäänud stiilipunktid lõpuks ka selles vallas tulemata!
Suurepärane sügis!
September on imeliselt ilusasti alanud ja ka päike on pilve tagant piisavalt tihti väljas käinud.
Kool algas väga kenasti: kõigepealt spordipäev, kus lapsed tegid nii häid tulemusi kui kogesid ka lihtsalt liikumisrõõmu, mõned koolipäevad on toimunud, uued õpikud-vihikud on paberid ümber saanud ja esimesed ülesanded lahendatud, trennid hakkavad tasapisi peale. Oliveri klassi lapsevanemate hulgas leidus paar aktivisti, kes kogu klassi Eesti-Põhja-Iirimaa jalgpallikohtumisele viisid, ka Ott sai kaasa minna, ning 4:1 võit Eestile andis meeletu elamuse. Tänud organisaatoritele! Sellised üritused on ülilahedad ning tugevdavad oluliselt seda “oma klassi tunnet”.
Kooli algamisega kardetud ülerabelemise tunnet pole vähemalt veel tekkinud pigem vastupidi, hämmastaval kombel oleme suutnud Imrega olla ka oma asjades väga tublid. Oleme ilusti tervislikult toitunud ja pea iga päev ka nõutud 10 000 sammu täis astunud (alates esimesest septembrist keerutan sugulase Nelli soovitusel muide igapäevaselt mügarikega võimlemisrõngast kah). Tööalaselt on Imre mänginud palju WCOOP turniire ja satikaid ning koos Herliga kokku pannud “Kaheksajala” liiga, mis peaks algama juba sel pühapäeval, ning nendega seoses tõlkinud/kirjutanud/kohendanud rea PokerNewsi artikleid. Mina olen harjutanud PLO hi-lo’d ning mänginud natukene satikaid (kahjuks pole hittinud ühtegi lõppvõistluse piletit, aga natuke raha on pudenenud). Veel tegelen natuke juba ka Naisteliiga organiseerimisega, sest ega seda üritust saa ju sel aastal ära jätta, isegi kui sponsoreid nappima kipub – traditsioone ei tohi siiski nii kergekäeliselt lõhkuda!
Kui juhe pokkeriga tegelemisest kokku jookseb, siis müttame aias. Ja see aed on üks tänuväärne koht, ma ütlen! Kuigi rajasime näiteks oma ürdipeenra võrreldes teiste väikeaednikega väga hilja, alles juuli lõpus, on ta juba meile palju silmarõõmu ja maitseelamusi pakkunud. Tänagi valmistas Imre oma peenralt korjatud oblikatest väga maitsva hapuoblikasupi.
Rääkimata sellest, kuidas mõjuvad lilled ja oma puud-põõsad – vaatad nende kasvamist ja hing on rahul! Täna ostsin jälle hunniku lillesibulaid kah, seega tuleb lähipäevil ilmselt veel üks uus peenar juurde tekitada. Imrele kaevamisrõõmu!
Tegin eile aias paar fotoklõpsu kah.
Nautige:
