Palju õnne ja igikestvat armastust meile!
Pikemaks postituseks pole aega, kuid seda tähtpäeva lihtsalt ei saa meie blogis tähelepanuta jätta! 6 aastat võrratut abielu kõige õigema kõrval!
Meie kallid lugejad, armastage südamest ja näete, et elu ongi lill!
Poeg luges mulle hiljuti kuskilt netist ette, et Eestis on 1/3 elanikkonnast ülekaalulised. Kuulume Imrega kahjuks selle kolmandiku hulka juba pikemat aega ja üritame aastaid end 2/3 hulka võidelda, kuid kahjuks pole see veel õnnestunud.
Kuigi oleme igal kevadel-suvel suutnud mitu kilo kaotada, on reeglina järgmiseks kevadeks asjalood ikka sealmaal, et tuleb enam-vähem nullist alustada.
Igasugused imedieedid käivad meie kainele mõistusele vastu. Kui alla võtta, siis ikka sellepärast, et olla tervemad ja tugevamad, mitte organismist mingiks ajaks viimast võtta ja siis rikutud seedimisega ikka valusalt kõik uuesti juurde võtta.
Kaalujälgijate liikumisega olen nooremana mitu korda, iga lapse järel, enda kaalu normi saanud, kuid viimastel aastatel tundub nendega liitumine ajaraiskamine ses mõttes, et ma ju tean põhimõtteid juba niigi ning kui end kätte võtan, siis saan hakkama ka rühmas käimata. Sel aastal tuli kaalulangetamise tuhin peale juba märtsi alguses ning hoogustus, kui Laur oma “Paksude marsi” käima lükkas.
Oleme tõesti tublid olnud ja seda isegi Ameerikas, kus ausalt öeldes on pidevalt nokk-kinni-saba-lahti-saba-lahti-nokk-kinni selle söömisega, sest pead leppima taldrikutäiega, mis tuuakse (sageli ei ole seal juures näiteks midagi värsket või toit on lihtsalt rasvane), või siis oled buffet’s ning seal ajab valikute rohkus ikka ja jälle ülesöömise vildakale teele.
No igatahes oleme tegelikult oma söömisharjumusi viimasel kahel aastal ning eriti viimasel neljal kuul kõvasti muutnud. Kohati muutnud sedavõrd, et naer tuleb peale. Igatahes kotletid, mis mina, kes ma üliharva köögis toimetan, viimati valmistasin, sisaldavad hoopis rohkem köögivilja kui liha.
Retsepti leidsin juulikuu Kööginurgast. Täiendasin seda veidi ning jagan oma varianti teiega.
Köögiviljakotletid kalkunilihaga.
400 gr hakitud kalkuni rinnaliha
1/2 klaasi riivsaia, 1/2 klaasi nisukliisid
2 muna
1 sibul
2 küüslauguküünt
1 keskmine suvikõrvits
2-3 suurt porgandit
suur kimp peterselli, natuke tilli
pipart, roseepipart, soola
Riivi suvikõrvits ning porgandid peene riiviga, haki küüslauk, sibul, petersell, till ja sega kõik ained omavahel korralikult läbi. Mätsi tavapärased kotletikesed ja prae õliga kuldpruuniks. Kõrvale võtsime leiba ning värsket salatit.
*Lisaks panin täna elus esimest korda kurgid kiirhapnema, maitsmine toimub ilmselt homme, kuigi valmis peaks saama küll alles kolme päeva pärast. Nii mõnus, et sel aastal saab juba oma aiast sõstralehti ning tillipealseid noppida!
Ma pole kunagi omahast suuremat pidanud, eriti lives ajab see mäng mind suhteliselt hulluks, sest seal lisandub muule segadusele tõsiasi, et ma lihtsalt ei suuda nelja taskukaarti meelde jätta.
Samas, kui vaadata tagasi minu “pokkerikarjääri” algusesse, siis oli Pacific pokkeris kunagi selline promo nagu “Survival Showdown”, kus showdownile jõutud käte eest anti punkte, omahas veel miskipärast topeltpunkte, ning päeva lõpus jagati enim showdowne võtnutele puhast raha. Selle igakordseks edukaks läbimiseks (toimus ca 4 korda kuus) mängisin siis 4 päeva kuus hommikust õhtuni täitsa edukalt 0,5/1 FL Omaha hi-lo 8-max laudu. See on selline nostalgiline värk, sest enam pole ei selliseid promosid ega sedavõrd massiliselt nõrku vastaseid.
No igatahes, tegelikult mulle ju need mängud, kus vaja väikest ja viletsat kaarti püüda (badugi ja razz) ka väga meeldivad, lisaks topitakse seda omahat pidevalt igasugustesse segamängudesse, seega miks mitte see mäng endale paremini selgeks teha, seda enam, et Ameerikas mängitakse omaha hi-lo varianti täitsa talutavatel limiitidel pea kõikides pokkeritubades.
Esimene proovimäng saigi tehtud lives Imrega koos ja lausa ühes lauas Venetiani kasiinos Las Vegases. Tookord mina kaotasin ja Imre siis võitis selle, mille mina olin laiali jaganud, jälle perekonda ringiga tagasi.
Imre tegeleb praegu iseseisvalt aktiivselt PLO hi-lo õppimisega ning pea esimest korda elus hakkasin minagi nüüd koos temaga seda minu jaoks täitsa uut (varasem kogemus siiski limit variandist) mängu õppima. Mina muidugi närvide säästmiseks teen seda oluliselt madalamal limiidil blindidega 5 ja 10 dollarisenti.
Praeguseks on kogunenud 2301 kätt ning mingeid järeldusi teha, et kuidas mul läheb, on enam kui vara. Hoopis olulisem on mängu mõttesse sisse tungida. See võib enamusele tulla üllatusena, kuid ma sisuliselt pole varem tegelenud käte tagantjärgi analüüsimisega, sest kuigi ma olen hiljem oma mängitud käsi mõnikord üle vaadanud, pole ma tegelikult neid mitte analüüsinud, vaid lihtsalt imetlenud või ahastanud, et kuidas läks. Eile vaatasime peale sessi Imrega koos üle mu suuremad potid ning ma tõesti arvan, et sain poole tunniga targemaks, kui ma üksinda tagantjärgi vaatlejana terve elu jooksul saanud olen! Hea õpetaja on hindamatu väärtusega ja ma olen väga õnnelik, et mul selline kodust võtta on!
Konkreetselt toimus see käte ülevaatamine sedasi, et panime käe holdem manageris jooksma ja Imre ütles, mida ta edasi teeks, siis vaatasime mida mina tegin, panime käe seisma, mina põhjendasin miks ja Imre seletas miks mitte ja mis edasi, siis jälle vaatasime, et mida mina tegelikult tegin. Halenaljakal kombel oli päris mitu sellist kätt, kus ma teadsin, mida teha tuleb, kuid lauas, kas siis kiirustades või tildates (!?) toimisin hoopis vastupidi või täitsa ebaloogiliselt. Kuidas selliste mõtteapsudega võidelda? Ilmselgelt sellega, et lõpetada igasuguste kõrvaliste asjadega tegelemine!
Äkki istun juba 2012 ise sellise tähtsa ja targa näoga WSOP PLO8 osavõistluse lauas?!
Oleme juba mitu päeva tagasi kodus ja ega paremat paika maailmas ikka ei ole!
Aga see ei tähenda, et poleks põhjust kirja panna mälestused meie viimastest päevadest Ameerikas, kui lahkusime ülikuumast Las Vegasest ning veetsime paar jahedat päeva umbes 30-minutilise autosõidu kaugusel romantilises paigas, mida tuntakse Spring Mountains’i nime all.
Eelmisel õhtul polnud meil oma Venetiani hotellitoas halli aimugi, kuhu suundume, teada oli vaid fakt, et hommikul tuleb autorenti minna ja oma bronnitud autoga ilmselt ka kuhugi sõita. Viimasel ööl, kui olime aru saanud, et 400 km pikkust kuhugi rannikule sõitu pärast ülilühikeseks jäänud und ette võtta nagunii ei suuda, tuli leida mõni lähem sihtkoht.
Mount Charlestoni peale juhatas meid sel ööl Neti-otsingus kõige esimesena lahti hüpanud Kauri album. Siinkohal suured tänud talle! Ööbimiskoha leidsime bookings.com kaudu, kus The Resort on Mount Charleston on tegelikult ainus pakkumine piirkonnas. Reaalsuses on sealkandis küll veel mõned väiksemad kohad ja mitmeid laagripaigad telkijatele ning automajadele, aga kuna jäime ülimalt rahule ning algselt võetud ühest ööst tegime ruttu kaks, siis soovitame meie ka teile just seda kohta! Peamiste matkaradade algused on resordist 2-20 minutiliste autisõitude kaugusel.
Loodusturismi mõttes on asi küll sedamoodi, et kui satud Ameerikasse vaid ühe või mõne korra elus, siis peaks ilmselt valima suuremad turistipaigad ja rahvuspargid, mis on küll kaugemal ja rahvarohkemad, kuid samas oluliselt võimsamad.
Siiski on piirkonnal omad eelised. Inimesi on sealliikumas isegi tipphooajal piisavalt vähe ning mitu lühemat rada saime läbi tehtud täielikus rahus ja vaikuses. Mäed asuvad Las Vegasest vaid pooletunnise autosõidu kaugusel, et isegi kui läbi teha üks pikemaid radu, mis võtab aega ilmselt terve päeva, saab ööseks jälle Vegasesse tagasi sõita. Rajad on üldiselt piisavalt arusaadavalt märgistatud. Õhutemperatuur on Vegase ja ümbritseva kõrbe omast oluliselt madalam ja kui kõrbematkad tunduvad ülikuumuses pea võimatud ette võtta, siis talveperioodil saab Mount Charlestoni kandis lausa suusatamas käia. Kuuldavasti olevat seal mõnikord lund lausa niipalju, et osad autoteed suletakse. Vaated on imelised nagu mägedes enamasti! suuri loomi ei kohanud, aga vöötoravate ja tavaliste oravate toimetamist saime jälgida korduvalt. Oma senise elu ühe vingema (kahjuks mitte kvaliteedilt) loodusfoto tegin ka ära, sest koolibrid ilmselt ei juhtu edaspidi kuigi sageli kohtama.
Vaatamata suveajale tegime ära ka sõidu suusamäe tippu. See sõit oli muide täiesti tasuta ning vastas hirmufaktori mõõdikute järgi enam-vähem keskmistele lõbustuspargi “ameerika mägedele”, sest igasuguse turvarihmata metallist kiigel 4 meetri kõrgusel polegi nii muretu rippuda. Kohaliku tähtsusega paanikahoog tabas mind mäkke kohale jõudes, kui Imps sujuvalt sõidu pealt maha hüppas. Polnud mingit võimalust, et oleksin julgenud sõidu ajal ja juba allasõidu kurvi jõudnuna maha hüpata, aga veel hirmsam oli mõte selle asjaga üksinda mäest alla sõita. Õnneks märkas mu täbarat olukorda mäetöötaja, kes masinad hetkeks seisma pani. Uhh! Alla läksime siis juba omadel jalgadel.
Ja veel, kui parasjagu restoranis lõunatasime, toimus õues akna all pulmatseremoonia.
Vaja vana võlg kustutada ja WSOP turnadest väike järelvaade teha. Natuke ju ikka pokkeriblog ka.
$1500 PLO8
Nagu arvata võis, oli huilo üsna hea väärtusega turniir. Mängutase kõikus seinast seina, nagu napsunina Tallink Expressi koridoris tormisel merel. Keskmine mängija oli siiski suhteliselt soliidne, aga sekka nägi ka väga kummalisi käike. Näituseks istub kuuekümnendates sogega papi teise taseme keskel lauda maha, äsab väikselt blindilt tummise kolmpanuse ning avab riveril 2-4-8-J, mis loomulikult on vastase preemiumi vastu välja imenud. Ok, huilos jooksevad käed enne floppi väga väikeste erinevustega, seesinane 2-4-8-J on A-2-6-K vastu ainult 40-60, aga kehva mängitavuse tõttu on positsioonita ikkagi suitsidaalne hakata sellise koordineerimata käega lihtsalt lahmima. Mõni aeg hiljem tegi sama tegelane avatõste 250 ning foldis, jättes taha 325 chippi…
Keskmiselt mängiti siiski enam-vähem, samas jooksis aeg-ajalt ka pealtnäha adekvaatne mängija päris kokku. Üks noor ja alati erkvärvilise lipsuga asiaadist nooruk, kes hiljem ka minu välja lõi, maksis sügavas faasis teise suure stäki vastu A-4-5-K lauaga kinni 4-bet all-ini. Vastane avas mõistagi 2-3 “ratta” ja küsis: “Do you have any redraws?”, mille peale nooruk keeras lahti A-3-6-X. What? Riveri 2 tõmbas rattamehele koti pähe ja asiaat võttis hiigelsuurest pangast kolm neljandikku. On your bike…
Minu turniir algas väga hästi, natuke skillisin, natuke lakkisin ja sain stäki kiirelt üles. Siis progress pidurdus ning teise päeva jõudsin alla keskmise stäkiga, nagu ikka. Istusin ilusti rahadesse ja pärast sain vist 3 korda freeroliida stäki duubeldamise peale, aga alati vastane sumistas miski hädaabi-low vms. kokku. Siis tegin riveril nutsi vastu suht suure blufi ning kängusin kokku. Tulemuseks siis 75. koht ja $3167.
Igatahes turniir oli väga põnev, tundsin ennast tubli ja tugevana. PLO huilo köidabki hetkel kõigist mängudest kõige rohkem ning ilmselt hakkangi just seda netis mängima. Vähemasti WSOP statistikale tuginedes võib huilol isegi perspektiivi olla – $1500 plo8 oli pikalt kõige populaarsem formaat pärast no-limit holdemit ning ka cashilaudades käis plo8-s ja big-Os (5-kaardiga huilo) vilgas tegevus. Põnev mäng, proovin selles õpipoisist meistriks saada.
$1000 nlh
Nagu foorumiski kirjutasin, mängisin turniiri alguses enda jaoks ebatüüpilist lahtist mängu. Selline Mini-Janar, askeldasin kõige ja kõigiga. Tšuikad olid hästi paigas, tundsin ja tunnetasin sigahästi, mis vastased teevad ning mis käiku minult ootavad ja mõistagi toimisin vastupidiselt. Näide:
25/50, efektiivne stäkk ca 3000; tõstan keskelt 63s 125 ja saan ühe calli. Flop A-4-4. Panustan 200, vastane tõstab 600, mina maksan. Turn J, check-check. River 7, betin 650, vastane instafoldib. Ilma positsioonita “hõljumine” on üldjuhul raha peale vihaste mängurite teema, aga antud käes tundus olevat õigustatud. Ma ei näe vastase kätevalimis kombinatsiooni, millega ta flopist väärtustõstet teha saaks. Valdav enamus mängijatest callib sellise lauaga nii nelja, kui ässaga. Kas AT pöörab siin ennast blufiks, proovides väikse ületõstega selgeks saada, kus ta on? Pigem mitte. Tal on positsioon ja võimalus vaadata, mis ma turnil teen.
OK, kui ma olen nii kindel, et vastane on bluffimas, siis miks ma ei tõsta kohe flopist üle? Peamiselt sellepärast, et callida on odavam, heh. Minu call näitab nii palju tugevust, et vastasel on ülimalt keeruline turnil teist kuuli tulistada. Ma olen nõus kuiva lauaga, ilma positsioonita, callides panema mängu 20% efektiivsest stäkist. Väga tugev liin. Nüüd kui vastane turnil checkib, on see sulaselge roheline tuli riveril pank väikse panusega maha võtta. Tähtis on ka see, et vastasel on väga keeruline minust “mööda” tõmmata. Kui K-J saab turnil pihta, siis on tal riveril ikkagi ülimalt raske minu panus kinni maksta. Peamiselt riskin keskmisele paarile kaheaudise andmisega, mis on väga ebatõenäoline tulema. Paneme veelkord pusle kokku:
1) Vastase flopitõste on ebaloogiline.
2) Minu call näitab suurt tugevust.
3) Kuna mina olen näiliselt väga tugev ja blufiga jätkamine paneks löögi alla üle poole vastase stäkist, on teise kuuli tulistamine väga ebatõenäoline.
4) Kui vastane ikkagi panustab, siis ilmselt on tal tugev käsi (AK, AQ, 45s) ning ma võin suhteliselt rahuliku südamega foldida ning ei kaota rohkem mängumärke. Pane tähele, kohe flopist ületõstmisega kaotan tugeva käe vastu palju rohkem raha.
5) Kui vastane turnil checkib, siis on ta tõenäoliselt teinud flopis “õhuga” rünnaku pangale, turnil blufist loobunud ning pank on riveril minu.
Struktuurist lähtuvalt otsustasin esimesel tasemel ka vähemalt 3-4 kolmpanust teha. Haa, üldjuhul ei tee ma keskmise turniiri jooksul nii palju ületõsteid kokku 🙂 Loogika seisneb selles, et esimesel tasemel mängime me 120bb-d sügavalt, teisel 60bb-d, kolmandal 30bb-d. Kui ma suudan esimese kahe tasemega, kus avatõstmine ja kolmpanustamine stäkiga võrreldes “odav”, luua reipa mängija imago, siis kolmandal tasemel ainult kvaliteetkätega 3-bettides on hea võimalus saada kogu stäki peale actionit. Ei midagi uut siin päikse all, imago loomine ja hilisem ärakasutamine on pokkeri aabitsatõde, lihtsalt mina mängin üldiselt rohkem passiivset smallballi ja üritan hoida pangad enne floppi väiksena. Aga $1000 WSOP nlh turna struktuur sobib uskumatult hästi imagokujundate mänguplaaniga. Soovitan ka solid liini hoidjatele.
Esimese päeva lõpus tegin natuke rumala käigu, kui 3-bet sidusin ennast varajaselt positsioonilt tõstnud naismängija vastu kuute paariga ära. Ta oli paar korda varemgi väikse stäkiga raise/foldinud ning nägin mõningast fold equitit, aga sellegipoolest polnud seal vaja torkima minna. Näitas TT, mis pidas vastu ning olingi pool stäkki tuulde lasknud.
Alustasin teist päeva mikrostäkiga. Aga see-eest tulikuuma hiiteriga. Päeva kolmandas jaotuses piilun utg+1 esimest kaarti, mis on äss ning mõistagi äsan oma 7bb-d. sisse. Kohe järgmine vend ütleb: “Call!”. Ülejärgmine niheleb natuke ja kostab samuti: “I call.” Hmmm, seal ässa kõrval võiks midagi head olla… Flop tuleb 8-8-K, esimene mees checkib, teine lükkab all-in, esimene foldib. Pööran siis lehed lahti ja oppaaa – aces it is! Vastane on AQga peaaegu drawing dead. Esimene callija viskas ka väidetavalt AQ maha. No ja siis põrutasin raketina üles, kas olin ees või taga, ikka lükati riveril kuhi minu ette.
Click here to getImages &
Bruce Willis Pulp Fiction Pictures – Pictures
“I`ll tell you, how does it feel to kill a man. Not bad, not bad at all.”
Uskumatu fiiling on mängida, kui mehi langeb su käe all kui kärbseid, soosikud peavad, flipid tulevad koju ja tagaajajad jõuavad hiljemalt riveriks ette. Õhtu hämardudes hoog kahjuks rauges ning kolmandat päeva alustasin 23bb stäkiga.
Viimane käsi oli üsna cooler. 5k/10k, avan 22k AcJc ja suur blind callib. Flop Qs Js 5h, check-check. Turn Ah, checkib, panen 26k, tema tõstab 67k peale. Callin. Tegelikult on see selge viga. Ma tean, et ei saa siit käest enam minema, laud on tõmbeid täis ning seljataga 60% panga suurune panus. Get it in. River 2h ja vastane paneb sisse. No ei saa enam foldida ju dämit. Jube loll seis. Ma olen kindel, et ta ei blufi, aga foldida ka ei saa, sest tal võib olla QJ, aeg-ajalt mõni mööda läinud tõmme, A5s…oeh. 55,AQs-AJs,A5s,QJs,AQo-AJo,QJo valimi vastu olen 45/55. Tulemuseks siis 40. koht (alustas müstilised 4576 mängijat!) ning $13 137 raha, millest siis onu Sam võttis 30% endale. Tuleb küll tunnistada, et ajad on läinud paremaks, sest maksu võeti ainult kasumi ehk $12 137 pealt, osalemistasu lahutati maha. 2007. aastal tuli maksta kogu krempli pealt.
—
Selleks korraks siis WSOP läbi. Suurtel turnadel 2 cashi neljast katsest ja nlh-s ikka sigasügav jooks, polegi ju paha. Aga nagu me teame, siis turniiripokkeris on vaja minna päris tippu välja, et korralikku kasumit näidata. Kuuekohaline võidudumma jäi sellelgi tripil rikkumata, aga krt, küll ma selle müüri peagi kildudeks löön. Kuvalda on kuum ja biitseps punnis. Tallinnas näeme, rsk!
On hotellitubasid ja on Hotellitubasid!
Kolisime Gold Coastist Venetiani plaaniga mängida siin suurem osa ajast pokkerit. Ootamatult oli juba hommikul enne sisseregistreerumise aega meile vaba tuba st. sviit täitsa olemas. Olin kuulnud küll, et Venetianis on ilusad toad, aga see on midagi enamat!
Tulime tuppa ja jäime siia tundideks, kui kõhutühjus poleks vahepeal sööma ajanud, oleksime ilmselt Imre järgmise turniirini siin olnud. Lühidalt pole ma esimest korda korralikus majutusasutuses, Unibet hellitas meid 4-5 tärniliste hotellidega ja vahel õnnestus ka mõni ekstraklassi tuba saada, Hispaanias olime perega uhkes korteris, Rios on kõik toad sviidid jne, aga Venetiani tuba on midagi rohkemat.
Üks pilt räägib rohkem kui 100 sõna (allpool pildid) aga rõhutan, et meil on nii vann kui dušinurk, meil on 2 kraanikaussi (et saaksime hommikul üheskoos hambaid pesta), meil on 3 televiisorit, üks neist vannitoas, üks voodiga toaosas ja teine nurgadiivaniga toaosas, meil on DVD-mängija ning voodi kõrval CD-mängijaga äratuskell, meil on toas fax ja printer, netiühendus on nii kaabli kui ka wifiga, vaade 33. korruselt golfiväljakule ning poolele linnale pole ka paha! Toasolevast telekast saab muide jälgida, millised pokkerilauad parasjagu pokkeritoas olemas ning millised loomisel. Ahjaa, meil on isegi kaks trepiastet, et magamistoa osast alla suurde tuppa astuda ning raudaed, mis toaosasid lahutab.
Igatahes: kõik see kaheks ööks 400$ eest Ameerika kõige suurema püha ajal, kui neil siin parasjagu iseseisvuspäeva pidustused, see on tõesti hea pakkumine!
